Tähesära

3.

"Ma armastan valgust, see näitab mulle teed. Siiski talun ma pimedust, sest see näitab mulle tähti."
- Og Mandino

***

"Alina, mäletad, et sa pead ikka hästi käituma? Me pole kodus," tuletas tüdrukule meelde tema ema, kes teda käevangus mööda linna ringi jalutas. Alina meelest oli see parasjagu kummaline kommentaar. Nagu ta ei teaks, kuidas kombed on ning kodus laamendamine oleks tal mõnisgugune igapäevane rutiin. Ta sai vaid oma mõttes ohata. Ta teadis väga hästi, et tema ema on tähtis inimene ja ta peab alati korrektselt käituma nagu tema ema oli talle kunagi ütelnud: "Keeruline on juba kuskil käia. Kohe, kui sa mõne apsaka teed, on kollane ajakirjandus kaelas."

Käis oli tavaline emaga šoppama päev, mis sai korraldatud paar uhket korda aastas. Nädalavahetused polnud vanematel alati vabad ning kui olid, siis veedeti need kas tööd tehes või kahekesi omavahel, seega oli see Alina jaoks tähtis päev. Kuigi Rosannele oli meeldinud poes käia, ei veedaks ta seda tehes tervet vaba päeva. Lisaks sellele tuli tal harva endale ise riideid osta. Alinal oli väga hea meel, et tema ema oli otsustanud temaga veeta vähemalt selle ühe pooliku päeva, loetud tunnid.

Naine vaatas Alinale tugevalt silma ja kordas üle: "Ei jookse ära, ei tiri käest lahti." Aga Alina polekski tirinud ega ära jooksnud. Temal oli mugav ja hea just nii nagu oli ja ta poleks hakanud mõne lõbusama jooksusammu pärast seda hetke rikkuma.

Kui need kaks üle autotee jooksid, hoidis Rosanne tütre käest eriti tugevalt kinni, et jõnglane õigeks ajaks üle sõidutee ajada. Oma kiirustava loomuga ei pannudki naine tähele, kuidas Alina teda vaatas. Ta naeratas siiralt ning vaatas lausa imetlust ja sära täis silmadega oma ema. Nii palju, kui mina oskan öelda, oleks iga pehme südamega ema seda nähes sulanud. Et vaid tema laps teda niimoodi vaataks! Kuid Rosannel oli kiire. Ta ei näinud. Ta ei märganud kunagi.

Pärast kaubanduskeskusesse astumist, ei kadunud Alina näolt naeratus kordagi. Ta arvas, et ta ei saa armastada ühtegi tegevust rohkem, kui emaga poes käimist. Võib-olla ta tundis, et siis on rõõm vastastikune, sest Rosanne silmgi lõi särama. Ja seda sära polnud Alina näinud juba tükk aega. Selles majas tundus olevat kõike: säravad tuled, huvitavad lõhnad, erinevad poed - jahitarvetepoest kuni kingapoeni ja isegi ilusa vaatega kohvik asutses raamatupoe kõrval. Rosanne kiire sammuga oli raske kannul püsida, kuid Alina oli palju jaksu jagunud, et sel päeval võimalikult värske ning energiarikas olla.

Paljud poed jättis Rosanne külmalt vahele, kuid igast poest, kuhu ta vähegi kavatses sisse põigata, leidis ta midagi meelepärast. Kord oli mõni ilusam kleit, pihikseelik, kingad - kõikide juures vaaris naine asja pikalt iga nurga alt nagu poliitikutel ikka kombeks. Ta teadis, et poleks mõistlik, aga miks ta siis üldse tütrega poodlema tuli? "Kas peaksin ostma?" uuris ta Alinalt iga eseme kohta, kes siis vastavalt pead noogutas või raputas. Tüdruk uuris alati ema silmadest, kui õhinas ta oli ja selle põhjal ta otsustas. Alina enda meelest nägi Rosanne igas proovitud esems absoluutselt rabav välja.

Peale väikest kohvikupausi suundusid need kaks lasteriiete poodi, et ka Alina endae midagi saaks. Rosanne küll soovitas erinevaid asju ent tüdruku tähelepanu ei pälvinud ükski riideesemetest. Ta pani käed selja taha ja käis poes aeglaste sammudega ringi nagu ta oleks mõni moekriitik. See tegi talle veidikene nalja. Korraga käis temas suur rõõmuplahvatus ja ta pani jooksu, et kõik see rõõm kuhugi suunata. "Alina!" maitses ta ema ja oli peagi tüdrukule järgi jõudnud. Alina silmtses ainiti ühte kohta ning oli sellele täielikult keskendunud.

Rosanne ei mõistnud: "Mis on, tibu?"

Alina vaatas teda nagu ütleks "Kas sa siis aru ei saa?" ja näitas näpuga kleiti, mis rippus üleval riidepuul. Rosanne võttis esimese kleidi ja uuris seda taas hoolega. Kleit oli poolpikkade varukatega ning seelikuosa ulatus arvatavasti veidike üle põlve. Tumesinisel taustal kumasid mõned tagasihoidlikult säravad pärlid, ääri kaunistas valge pits. Alina ema vaatas teda kahtlevalt ja päris: "Kas see väikese tüdruku jaoks liiga tume pole?" Alina pealekäimisest polnud aga pääsu ja lõpuks tuli kleiti vähemalt proovida.