Tähesära

39.

Kõik jäid tasa, kui ta enda jalaga sellest uksest sisse astus. Haudvaikus. Neiu vastuvõtulaua ääres võttis oma silmad Tonylt alles siis, kui telefon helisama hakkas, mille ta närviliselt vastu võttis. Teised see-eest jõllitasid teda kogu piinarikka tee Mrs. Dafti kabinetini, mis meenutas mõneti häbikõndi selle kõige alandavamas vormis. Mees koputas uksele vaid viisakusest, teadis, et teda oodatakse. Tulivihaselt. Kuid seekord istus ülemus tummalt enda laua taga, mis oli veelgi hullem, kuna oli noormehe peale nii pahane, et tõrjus neid tundeid ja lülitas end emotsionaalselt täielikult välja.

"Istuge, Mr. Jones," kõneles ta viisakalt ja koputas pastakaga vastu pehmete kaantega märkmikku. Tony tõmbas kerge tooli laua tagant välja ning istus, hoidis käsi ebamugavalt süles: korraga lihtsalt ei teadnud, mida nendega peale hakata.

Proua sulges köidise, seejärel ütles: "Olukorra süngusest hoolimata võime öelda, et saime mõlemad väärtusliku õppetunni. Kas te ei arva, Mr. Jones?" Mees vaikis. "Teie õpite ehk töö- ja eraelu paremini lahus hoidma. Mina... Sain aru, et ühtegi inimest ei tasu nii palju usaldada, eriti, kui ta varem eksinud on."

Tony surus küüned jala sisse. Ta teadis väga hästi, millise jama ta oli kokku keeranud. Ta mõtles, et ta mitte ainult ei määrinud oma ülemuse ja tema agentuuri nime, vaid lisaks sellele oli ka võimalik VD Psühholoogia Agentuur tema süül kohtu alla anda. Mille jaoks? See oli ju ainult tema süü.

"Kas te teate, mis edasi saab?"

"Jah. Ma lähen UsAL uurimise alla, pärast mida nad otsustavad mul litsentsi eemaldada. Heal juhul."

"Õigus." Mrs. Daft avas taas oma nahksete kaantega märkmiku ning kirjutas sinna midagi lihtsalt selleks, et ei peaks Tonyle neid sõnu lausudes otsa vaatama. "Te olete vallandatud, Mr. Jones. Igasugune side Veronica Daft'i Psühholoogia Agentuuriga katkeb praegusest hetkest ja te võtate täisvastutuse oma tegude eest. Palun pakkige oma asjad ja lahkuge."

"Aitäh teile," tänas noormees teda väljudes. Veronica Daft oli talle andnud kõik, mis tal tol hetkel oli, teda ise juhendanud, temasse uskunud. Võttis Tony tööle, kui ta seda kõige enam vajas, mis sellest, et see oli reeglitevastane. Ta ei olnud lihtsalt ülemus, ta oli mentor, sõber isegi. Tony vedas teda alt.

Kabinetist võttis Tony ainult oma lemmiku kohvikruusi, enamik asjad olid tal eelmisest korrast juba kasti pakitud. Ta kustutas arvutist kõik failid, mis tema eksisteerimisele vähegi viitasid, salasõna jättis märkmepaberiga kuvari nurka. Peter, kes juba pikemat aega midagi mühisedes oma tuska tagasi oli hoidnud, pahvatas nüüd: "Mis sul ometi arus oli?! Katy helistas mulle eile ja ta oli sinu käitumisest täiesti murtud! Kas sa tead, kui palju ta on pidanud töötama, et sa siin oleksid?"

"Tean küll."

"Milleks siis kõik see rikkuda?"

Tony vaikis ja astus uksest välja. Ta tahtis vaid õnnelik olla.

Olles vaevu auto parkinud ja kortermaja ukse poole pöördunud, lähenes noormehele üks võõras kuju. "Tere, Mr. Jones!" sõnas ta pealetükkivalt, "Cameron Post, Max Sheldy. Kas teil on kiireks intervjuuks aega?"

"Ei," vastas Tony mõrult.

"Kas vastab tõele, et suhtlesite Miss Walkeriga juba siis, kui ta oli alaealine?"

Psühholoog ohkas ja kõndis oma asjadega välisukse juurde.

"Kui teadlik olite Miss Walkeri täbarast vaimsest tervisest? Jones!"

Tony lõi ukse raskelt kinni ja ronis tusaselt trepist üles. Viimased päevad olid olnud õudusunenäo sarnased. Mees astus korterisse ja lõi silmside Alinaga, kes teda nutuse pilguga jälgis. Tütarlaps sai kohe aru, miks Tony juba kodus on, kuid ei saanud sõnagi suust, et teda lohutada. Tony jalutas tuimalt vannituppa, kus minuteid käsi pesi. Temagi tõrjus oma tundeid, sest Alina nägemine oli talle sel hetkel liig. Liiga valus.