Tähesära

30.

"Meid kirjutati tähtedesse, mu armsaim. Kõik, mis meid lahutas oli aeg: aeg, mis kulus kaardi lugemisele, mis oli asetatud meie südametesse, et me leiaksime tee tagasi üksteise juurde."

***

Tony sõitis pikka aega ringi, lootes tüdrukut kuskil märgata. Ei midagi. Ta ei saanud endast aru - miks ta nii loll oli? Miks ta pidi ära sõitma? Kuigi Alina ei tahtnud talle otsagi vaadata ja ta läks kohe tagasi... Sellest hoolimata ei suutnud mees endale andestada. Miks ta ometi nii käitus? Põhjus oli ju iseenesest lihtne, aga Tony ei tahtnud sellele mõelda. Tunded teevad kõike nii keeruliseks.

Olnud tund aega Vana-Cameroni tänavatel tiirutanud, sõitis noormees tagasi. Tal polnud aimugi, kus Alina on ja miks ta tunneb seda, mida ta tunneb. Tony ei saanud peast, et ta oleks siis pidanud lihtsalt tema tuju parandama. Mees polnud pikka aega endast väljas olnud. Ta vihkas seda. Iga kord, kui ta oma tundeid näitas, oli mingi jama majas. Seepärast teataksegi teda, kui vana rahu ennast ning talle meeldiski nii, järelikult oli see vastuvõetamatu.

Alina maja ette jõudes oli tal meeletult vastik tunne. Kui neiuga oli midagi juhtunud, oleks see kõik tema süü olnud. Psühholoog lootis, et ta sai või saab kuidagi ikka koju. Alina on tark tüdruk.

Kell oli kes-teab kui palju, aga juba paljalt mõte unest ajas Tony ähmi täis. Kuidas ta peaks magama, kui ta Alina üksi jättis? Näinud, et elutoa akendes vireleb sinakas  valgus, teadis ta, et keegi on üleval ja vaatab telekat. Psühholoog helistas uksekella.

Adam tuli väsinud ilmel uksele ja hüüdis oma naise nime. Elutoas pandi telekas kinni. Rosanne teadis juba, kes see on ning see asjaolu ärritas teda. Kell oli lähenemas ühele öösel, tal olid juba uneriided seljas ja linnapead ei tohiks keegi niimoodi näha. "Mr. Jones, astuge edasi," rääkis ta elutoast ning sättis enda hommikumantlit. 

Mees liikus viivitamata edasi ning võttis Rosanne kõrval istet, kui too oli seda pakkunud. Tony sai suurepäraselt aru, et ta ei olnud seal tahetud, seega hakkas ta kiiresti pihta: "Mrs. Walker, vabandust, et ma nii hilja tulen, aga nägin, et olite üleval ning see on väga oluline."

Naine ei vastanud. Ainult vaatas noormeest häiritult.

"Ma sõitsin Vana-Cameroni ning Alina oli endast äärmiselt väljas ja.. mul ei õnnestunud midagi teha. Ega te ei tea temast midagi? Või mis teda vaevab?"

Rosanne pööras enda näo eemale, justkui oleks kummitust näinud. Ta võttis enda veiniklaasist isuka sõõmu, pani selle tagasi lauale, trummeldas selle äärel sõrmi ja pöördus seejärel mehe poole: "Vaadake..."

Väike paus.

Naine ohkas. "Kui te oma töös jämedalt öeldes sitt ei oleks, ei oleks ma pidanud seda tegema."

"Mida tegema?" uuris Tony rahulikult, kuigi halvaendeliselt. Kui Alina oma ema talle midagi tegi, siis ei oleks tal aimugi, mida neiuga peaks edasi tegema. Mees ei teadnud küll, mis juhtunud oli, aga Alina ei käituks ilma põhjuseta küll nii. Talle tundus, et tütarlaps oli juba piisavalt kannatanud.

Rosanne pani käed kaitsvalt rinnale. "Ma teadsin ju, et see ei jõua muidu kusagile! Ma pidin seda ju tegema," selgitas ta rutakalt. Ta teadis, et psühholoog hakkab teda kohe hukka mõistma, kuigi tal oli õigus. "Ma olin nõus selle Marci ülikooliteed rahaliselt toetama, kui ta mulle lihtsalt räägiks, mida tüdruku kohta teada saab. Mida ta räägib ja.. üldse."

Tony kohe ei teadnud, mida selle peale öelda. Ta süda valutas, sest Alina oma valutas. Ja tema jättis ta pärast kõike seda üksi. Tegi vea, mida ei võta mitte miski tagasi. 

Mida ta peaks nüüd ütlema oma kliendile? Oli selge, et neil olid selle koha peal suured lahkarvamused, mis tähendas peaaegu kindlasti Tonyl töö kaotust. Mis seal ikka. Ta ei oleks suutnud endaga elada, kui ta oleks siis suu kinni hoidnud.