Tähesära

35.

„It is not in the stars to hold our destiny but in ourselves."

- William shakespeare

***

Alina trummeldas enda sõrmi käigukangil. Nad olid juba linna jõudnud, aga kellaaeg oli nii varajane, et kedagi polnud veel tänavatel näha. Ta vaatas mõtlikult enda jalanõusid. Tema maakodus veedetud päevad olid nii kallid. Ja nüüd on nad tagasi selles nõiaringis, kus nendel on väga vähe võimalusi ellu jääda. Ometigi läksid neiu suunurgad üles poole, kui Tony oma käe tema oma peale pani, et käiku vahetada. Mees vaatas teda hetkeks õnnelikult, aga seejärel pööras enda pilgu ära. Justkui häbelikult.

Viimaks peatas ta Alina maja juures auto. Mitte täpselt selle ees, sest kumbki just ei tahtnud, et Rosanne midagi kahtlustama hakkaks. Pealegi ei öelnud Alina, et ta Tonyga ära läheb. Mees pööras end tema poole ja rääkis tõsisel ilmel: "Kuule, kas sa..." Ta ei osanud seda kuidagi sõnadesse panna. "Kas sa tahad mind?"

Alina naeratas siiralt ja teadis täpselt, mida ta mõtleb. "Jah, Tony. Ma tahan sind."

"Ma siis..." Tony hingas kergendunult. "Ma siis teen töö juures avalduse, et ma loobun sellest tööotsast. See jõustumine võib veel kuskil nädala võtta. Aga pärast seda..."

Tony oli natuke mures. Ta ei teadnud üldse, mida Alina temalt ootas. Mida tema jaoks tähendab suhtes olemine? Mis siis, kui nende nägemused on täiesti erinevad ja lõpuks kõik luhta läheb. Ta ei taluks Alinast lahkuminekut kohe kuidagi. Mitte nii lühikese aja jooksul. Viimased kaks aastat olid lihtsalt pöörased olnud... Kuid võib-olla on see just võimalus kõik jälle korda saada.

"Mis sa täna teed?" uuris tütarlaps.

"Mul on täna tegelikult sinuga aeg. Kell üks. Tööl olen tavaliselt kuskil üheksani."

"Nii kaua?"

Tony naeratas: "Mul ei ole kodus midagi teha. Korter on nii tühi."

"Olgu... Hiljem näeme."

Enne autost väljumist tegi Alina tema põsele õrna musi. Ometigi tundis Tony enda õlgadel koormat. Alina oli sel päeval kuidagi teistsugune, tema peast käisid läbi paljud asjad ja psühholoog polnud enam üldse kindel, kas need positiivsed on. Praegu oligi kõik nii pingeline ja jäi üle ainult loota, et aja möödudes kõik normaalsusesse naaseb.

***

"Mrs. Daft," kõneles Tony pärast koputamist ülemuse kabinetti sisse astudes. "Ma annan teile selle avalduse."

Ta libistas naise laua peale korrektse käekirjaga täidetud paberi, mille proua enda kätte korjas. Tema laubale tekkis korts. Ta luges läbi vaid pealkirja, sest ta tahtis, et mees seda oma sõnadega selgistaks. "Miks te Miss Walkerile teenuse andmisest loobuda soovite?"

"Sest mul on tema vastu ebaproffessionaalsed tunded." Ta ei osanud seda kuidagi teisiti öelda.

Nüüd oli proua Daft tõsimeeli pahane. "Et sa oled armunud meie väga noorde klienti?"

"Ma ei öelnud seda."

"Vihkad siis? Mr. Jones, mul pole tuju asja ümber keerutada. Ma olen teis äärmiselt pettunud." Ta ohkas. "Palun mõtle selle peale."

Kuigi Tony oli oma otsuse teinud, siis ta noogutas ja astus kabinetist välja. Ta teadis, et ülemusel on vaja selle mõttega harjuda. Ja tegelikult oli tal hea meel, et saab jälle korralikult tööl olla. Kindla graafiku paika panna, uued kliendid, inimesed... Ning kui nägi Alinat vastuvõtulaua juures, siis teadis, et ootab ka õhtuti temaga koos olemist.

Elu hakkaks täitsa head ilmet võtma.

Tony teretas Alinat viisakalt nagu igat tavalist klienti ja juhatas ta kenasse ruumi, kus olid mugavad tugitoolid, seinad mahedad sinised, hallid, mööbel enamjaolt puidust. Seal tundus Alinalegi kena, Tony oli tema arvamust psühholoogide suhtes natuke muutnud. "Ma arvan, et see on viimane kord, mil me üksteist niimoodi näeme," kõneles ta.

"Ma loodan ka." Alina naeratas.

"Kuidas sa seda lõpetada tahad?"

"Mis sa arvad, miks ma ei... räägi."

Tonyt ehmatas Alina küsimus, kuigi ta oli pikalt juba mõelnud, millal see hetk tuleb. Enda järgmisi sõnu valis ta äärmiselt hoolikalt: "Ma ei tunne sind eriti kaua, nii et ma saan ainult oletada. Näiteks... Vahel sa räägiksid, kui sul oleks kellegagi rääkida. Ma saan sinust aru. Su vanemaid ei olnud kunagi olemas ja nii palju, kui ma Rosannest olen aru saanud, siis ta ei võta sind kuulda, kui sa ei ütle, mis ta tahab.

Ma tean, et su suhted Maryga olid lähedased, aga ma ei tea sellest palju. Võib-olla sa temaga rääkisid. Aga kui mitte, siis ta sai sinust niisama ka aru. Sul oli temaga mugav ja hea olla.

Sa ei ütle asju rohkem, kui vaja on. Sul on lihtdalt vaja aega ja usaldust nagu igal inimesel."

"See on... huvitav," kommenteeris Alina ja jäi mõtlikuks. "Mulle pole seda kunagi öeldud. Kuigi see läheb vist ütlemata."

Tütarlaps hingas pikalt välja. "Aga kas sa oled mõelnud, kui palju mu sõnad lõpuks tähendavad, kui ma neid ütlen? Ja kui siiras ma tahan olla. Ma tahan siis midagi öelda, kui see olukorra tõesti paremaks teeb. Või teisele ininesele midagi tähendab.

Elus on nii palju ilusaid asju, mis ei räägi, jah? Aga kui sa lihtsalt kuulad...

Inimestele öeldakse kõik ette. Kuidas käituda, kuidas õnnelik olla. See on raskem tee, aga kui sa asjadest üritad ise aru saada, siis õpid kõige paremini. Ja kui lõpuks mõistad, siis nagu terve uus maailm avaneb su ees. Ma vist teen midagi sellist...

Ma ei tea, kas sa mõistad."

"Ma arvan küll. Aga mina?"

"Sina..." Alina naeratas. "Ma olen vist sellises imelikus olukorras, et ma tunnen sinu vastu tundeid, mida ma enam vaikides väljendada ei oska. Muidugi... Seda on silmagagi näha, et ma armunud olen. Aga see... Ma ei tea, mis see on. See pole minuga varem juhtunud."

"Kas see häirib sind?"

"Ei... Aga mul on aega see välja mõelda. Ning kui ma sealmaal olen, siis ütlen sulle ka."