Tähesära

43.

Enne, kui alustan, rikun meeleolu ja ütlen, et te KINDLASTI vaataksite, mis ma teile kommentaaridesse jätsin! (Tähtis)
***

"Mulle meeldib mõelda, et miski pole lõplik. Et kõik saavad koos olla, isegi kui tundub, et see pole võimalik. Et see kõik laheneb. Isegi siis, kui faktid ütlevad midagi muud. Et meie oleme ikka noored, metsas ja ma näen sind kunagi veel. Isegi siis, kui näen sind mõne silmapaariga, mida veel ei tunne ega mõista."

***

"Kõik on nüüd päris hea," rääkis Jochin telefoni. Nagu ta üldse suudaks tunnistada, kui tal midagi suurepäraselt ei lähe.

"Päris hea?"

"Jaa, või noh... Ta on natuke tõrgas."

"Siis näe rohkem vaeva. Lase tal end hästi tunda, mugavalt, teeni ta usaldus välja." Tony ohkas. "Palun hangi talle märkmik tagasi. Või too siis vähemalt uus, see on talle oluline. Siis sa saad näidata ka, et... tema heaolu on sulle oluline."

"Heaküll." Jochin nohises rahulolematult. Ülikoolis õppisid nad mõnd ainet koos, selle pärast tundsid teineteist. Noormees tundis siis sageli Tony üle kadedust, kuna kedagi teist ei võetud enne kraadi saamistki nii heasse agentuuri interniks. Väike kahjurõõm Tony karjääri, elu, läbikukkumise tõttu saatis teda. Tony ei saa kunagi nii heaks, kui tema. Tal pole võimalustki. Ometi teadis Tony endiselt midagi palju paremini, kui tema - Alinat. Ja see ajas teda vihaseks.

"Palun ütle talle..." Tony hingamine värises külmast. "Ütle, et ta ei pea tundma hirmu või üksildust. Et kõik saab korda."

Jochin vaikis ebamugavalt. Talle sai hästi selgeks, miks Alina Tonysse armunud on. Kuidas ta sellega võistlema peaks? Ta vastas järsult: "Kuule, ma tean ise väga hästi, mida öelda või teha. Või vähemalt talle tundub see istuvat." Sellest hoolimata läks ta järgneval päeval esimese asjana naeratusega Alina juurde ja ütles need sõnad nii nagu Tony palus. Ja Alina süda sulas nagu Jochin tahtis.

Tony pigistas telefoni. Ta ei suutnud uskuda, et see toimub. Ta ei suutnud uskuda, et juba Alina kellelegi kaotab. Jochinile. Muidugi on see tüdruku enda jaoks parim. See ei teinud olukorda Tony jaoks vähem valusamaks. Jochin ja Alina. Mingi teine mees ja Alina. Mingi kõrk mees ja tema kallis Alina...

"Heaküll," rääkis ta telefoni. "Ma siis loodan su peale, et sa tema eest hästi hoolitsed."

"Küll meil hästi läheb. Ma helistan, kui uudiseid on."

Jochin pani kõne ära. Tony teadis, et varsti pole Jochinil enam tema abi vaja. Siis ei helistaks noormees talle ega võtaks tõenäoliselt ka tema kõnesid vastu - siis on Jochinil kõik, mida ta tahab. Siis on Tonyl viimane aeg edasi liikuda.

Ta pani märja telefoni omakorda märga taskusse. Vihm jooksis ta kapuutsiservalt juustesse, mis raskelt näole vajusid ja veepiisad ta näole jooksma lasid. Ta ei saanud maha raputada tunnet, et kõik on kohutavalt valesti. Tema süda oli endiselt Alinaga Uus-Cameronis, tema korteris veini joomas, naermas, suudlemas. Ainult ta mõistus suutis talle kõige koledamatel hetkedel meelde tuletada, et see oli õige valik. Ainus valik.

See ei ole oluline, mida tema tahab. Mis siis, et ta tahab Alina kogu südamest kaasa võtta. Või koos Alinaga kannatada Uus-Cameroni põrgulikku elu. See ei ole oluline.

Õuele ilmus kollases vihmakeebis tuttav tütarlaps. Ta hüüdis juba kaugelt: "Misasja sa kükitad seal vihmas?! Tuppa! Tuppa!"

Rachel patsutas tugevalt noormehe selga ja kupatas ta kiiruga majja. "Mul oli kõne," rääkis mees nõrgalt, püüdes oma teole selgitust anda. Rachel nurises ja sasis köögirätikuga tema märga pead üsna karmil kombel, nii, et see neiu käte vahel muudkui küljelt küljele rappus. Tonyl polnud vaja, et Rachel hoolitseks ja pahandaks temaga nagu väikse lapsega. Sellest hoolimata ei öelnud ta midagi.