Tähesära

40.

"Hei, isa, see olen mina, Alina," kostus noore tüdruku hääl telefonitorru, kui automaatvastaja toon tema pettumuseks kõlanud oli. "Palun võta vastu või helista tagasi."

Ta pani raske telefoni putkas hargile, astus sealt välja ning istus asfaldile maha. Oma isaga rääkimine hirmutas teda, aga veel jubedam oli keset ööd võõra äärelinna bensiinijaamas passida. Ta teadis enne, et see on riskantne ja ta teadis, et see on kõik tema süü, aga ta ei saa sellega üksi hakkama. Tal ei olnud endaga midagi peale mõnekümne sendi.

Pärast poolt tundi ööjahedust ja tüdruku pisaraid helistati telefoniputkasse tagasi. Alina nohistas nina, tõusis kärmelt püsti ja sirutas käe telefoni poole.

"Kus sa oled?" torises Adam. "Kell on üks öösel."

"Ma olen Lakewoodis. Palun aita mind koju."

"Ma ei saa, homme on tööpäev. Võta takso."

"Millest sa mõtled?"

"Ei, ma lihtsalt..." Alina raputas pead. "Meenutasin."

"Kas sa koju ei taha minna?" päris Tony ettevaatlikult. "Su vanemad muretsevad."

Alina pööras talle selja ja trummeldas köögitasapinnal sõrmi. Ettekäänded. Leppinud asjaoluga, et Tony tahab üksi olla, noogutas ta vaevumärgatavalt ja liikus pilku tõstmata esiku poole. See oli mõistetav, et mehel on omaette aega vaja: möödunud nädal oli katastroof ning järgmisel päeval tuli Tonyl endast aru anda juhtkonna ees.

Alina kartis väga. Kõigist sündmustest hoolimata oli Tonyle meeldinud temaga olla. Mis siis, kui midagi juhtus, mis seda muutis. Pealegi ei tahtnud tüdruk teda üksi jätta. Pimedusse.

Mees võttis varnast võtmed ning lausus heatujuliselt: "Ma viin sind muidugi."

"Tony, ma saan ise."

"Ma tean, aga ma tahan. Palun, pime on, mulle ei meeldi, kui sa üksi lähed."

Alina huultele tekkis paratamatult naeratus. See oli tema jaoks uskumatult oluline. Tal oli rõõm, et tema elus on keegi, kes oli tema meelest nii lahke. Kes teda alati kuulas, talle tähelepanu pööras, temast hoolis. Kelle jaoks ta püüaks iga sekund sama hea olla. Kes oli tema jaoks olemas.

Tony avas talle autoukse ning alustas aeglast sõitu Alina kodu poole. Sinna jõudnud, vaatas ta tütarlast heldinud pilguga ning hakkas rääkima: "Kuule, enne kui sa lähed, ma tahan midagi öelda. Lihtsalt, et... sa oled mulle väga tähtis ja ükskõik, mis ka ei juhtuks, ma hoolin sinust alati. Sa.. annad mulle lootust, sa paned mind särama."

"Kas midagi on lahti?"

"Ei... Ei."

"Siis ära ütle enam midagi." Alina naeratas. "Homseks ja ülehomseks peab ka midagi jääma, eks?"

"Ma armastan su naeratust. Ma lihtsalt pean seda ka ütlema enne, kui ma lahkun," vastas Tony mõnusalt.

"Aitäh." Tüdruk tegi autoukse lahti, kuid enne välja astumist proovis rõõmsalt vastata: "Näeme varsti. Armastan sind." Ta tuju oli rõõmsast kaugel. Ta ei saanud parata, et ta Tony pärast nii palju muretses. Ta ei teadnud enam, kas see kogemus toob neid teineteisele lähemale või viib järjest kaugemale, kuni nendevaheline side katkeb segaduseks, mida pisarsilmigi ei saa kokku võtta.

Koju jõudnud, pani neiu elutoa tuled põlema, istus diivanile ja hingas sügavalt välja. Ta silmad jäid pidama automaatvastajale, mille tuli piiksus. Enamasti on sõnumid ta vanematele, aga kuna Rosannel oli kombeks kaheksa paiku kõnesid kuulata, pidi see uus olema. Alina liikus uudishimulikult kapini, vajutas vajalikku klahvi ja viis telefoni kõrva äärde.

"Teil on 1 lugemata sõnum.

Tere õhtust, Miss Walker. Mul on teile ettepanek. Helistage ja saame rääkida või kohtumise kokku leppida. Taylor Jones."

Alina raputas pead ja patsutas telefoni paar korda vastu reit. "Ma ei suuda uskuda, et ma seda teen," mõtles ta ja valis Taylori numbri. Ta ei tahtnud olla nii viisakas, et öösel helistamata jätab. Naine teisel pool toru kõlas väsimuse tõttu pisut ärritunult. "Tere õhtust," lausus ta.

"Tere. Alina Walker," vastas tüdruk lühidalt.

"Ah nii. Kuna kell on juba palju ei hakka ma kummagi aega raiskama. Ma tahan, et sa tuleksid mulle patsiendiks ja sa tead seda. Sellises staadiumis lahkumine nagu sa minu juurest neli aastat tagasi tegid, on väga kahjulik ja ma tahan, et sul kõik korda saaks. Kuna oled kangekaelne, ei ole sa muidugi nõus...

Tahan sulle omalt poolt... vastu tulla. Me mõlemad teame, et Jones kaotas töö ja lähiajal pole tal võimalustki uut saada. Ma saan aru, et te olete lähedased. Selle pärast teengi pakkumise ta enda juurde tööle võtta. Muidugi mitte päris psühholoogina, rohkem nagu abilisena ja kuigi see kõlab halvasti, siis ma vannun, et ta ei saaks kuskilt midagi paremat. See on minu poolt juba reeglite rikkumine.

Pealegi puutuksite päevast päeva kokku. Kas see pole mitte see, mida sa tahad?"

Alinast käis läbi vastik judin. Taylori sõnad polnud üldse halvad, aga tüdruk sai liiga hästi aru, mida need tähendavad. "Ma ei saa," sõnas ta. "Ma ei usalda sind, Taylor. Kust mina tean, ma arvan, et sa ei valeta, aga see võib ikkagi tähendada, et sa piirad ja alandad mind patsiendina, samamoodi teda. Ma siiralt kardan, et sa paned ta tegema midagi, mida ta ei taha. Kas sa arvad, et ma tahan, et ta mind näeks, kui ma kuskil luku taga karjun? Ei... Laseksin sul murda enda hinge, aga mitte tema oma."

"Tundub, et sa tõesti hoolid temast."

"Ja sa kasutad seda ära. Nagu praegu. Ma oleksin nõus, aga ta ei võtaks su pakkumist vastu. Mitte kunagi. Uhkus ei luba."

"See on juba tema asi. Soovitan siiski mu pakkumise vastu võtta, sest ma olen UsAL juhtkonnas, mis tähendab, et ka mina mõistan homme Jonesi üle kohut. Milline raiskamine, kui ta nii tühise asja pärast vangi peaks minema." Alina kohkus. "Ah jaa," lausus Taylor, "sa ju läbisid uurimise raames psühholoogilise testi. Sa ei tea ju veel tulemusi. Keegi ei tea, aga see on minu käes. Ma tahan sulle head teha, aga sa teed selle väga raskeks. Sa ju ei taha, et ma ütleksin homme midagi, mis sulle ei meeldi."

Tütarlaps vaikis mõnda aega. Ta süda puperdas liiga tugevalt, et sõnagi suust saada.

"Miss Walker, see on ta unistus. Ta tahab olla psühholoog, ta vajab seda, me mõlemad teame seda. Kui sa temast üldse hoolid, siis praegu on ainus võimalus selle näitamiseks."

"Hea küll," alistus Alina. "Ma vajan nädalat ja siis ma tulen."