Tähesära

29.

Tere. Enne, kui me alustame, siis ilusat esmaspäeva kõigile, või kui sa seda hiljem loed, siis tervitused minevikust. Mul lihtsalt tuleb mainida, et kevad on tulemas ja maailm tundub jälle nii kaunis. Vabandan juba ära, et mul võivad esineda mõned kirjavead. Olin parandamise ajal muusikas sees.

Toredat lugemist!

______

"Neil, kes kardavad pimedust, pole aimugi, mida valgus võib teha."

- Katasai Rakshasa

***

Noored istusid ühe mõnusa kohviku akna all, mille sulgemisekellaaeg hakkas lähenema. Alina võttis oma koogist ühe ampsu ja naeratas Marcile, kes tundus kuidagi hajevil ja mossis. "Kas kõik on hästi?" uuris neiu.

"Jaa, ikka. Ma olin lihtsalt.. mõttes."

Alina ei olnud sellise vastusega just väga rahul. Ta vabandas end lauast välja ning otsis oma käekotist telefoni, mida haruharva vaja läks. "Tere, Tony, loodan, et ei sega. Kas sa saaksid mulle ja Marcile järele tulla?"

"Muidugi," oli mees lahkelt nõus. "Mis kellaks ja kuhu?"

"Mm... Üheteistkümneks, olen Vana-Cameronis, läheme Marciga Grand Leany teatrisse."

"Kohe nii kaugele rännanud... Jaa, ma tulen kohale. Näeme."

"Ja Tony..." Alina tõmbas hinge. "Ma tean, et sa ei ole mingi autojuht. Ma ei osanud arvestada, et me ei leia siit sularahaautomaati ja ma tahtsime kooki ja..." Ja ma tahtsin sind näha.

"Tulen igal juhul. Head aega siis, miss Walker."

Neiu turtsatas. "Alina siiski."

Tony muigas: "Olgu."

Psühholoog teadis, et on väga tähtis Alina jaoks olemas olla. Kuidas saab üldse mingist usaldusest rääkida, kui sa ei viitsi isegi noorele tütarlapsele autoga järele minna, kui ta teisel pool suurt linna ringi jõlgub? Ja kui ta nii ilusti küsis...

Tony vaatas aknast välja. Alina isegi rääkis temaga... Sellel hetkel oli tunne, et kõik ei lähegi võib-olla totaalselt untsu. Ja ta ikkagi rääkis temaga. Soe ja turvaline kindlustunne istutas end Tony südamesse. Kindlasti oli mees ka muidu enesekindel, aga inimhinged on õrnad asjad, millega tuleb ettevaatlikult ümber käia, mitte tablette peale suruda. Vahel tundis ta, et keegi ei saa sellest niimoodi aru.

Ta logis oma arvutisse sisse ja uuris ajaviiteks ka kõmuajalehte Real Life 24. Loomulikult oli seal piltuudis Alinast ja Marcist, kes hoidsid kätest kinni. Pealkiri ütles: "MEIE LINNA KUNINGLIK PAAR ALINA WALKER JA MARC PETERSON"

"Keskkooli lõpetanud tuvikesed linnapea tütar Alina Walker ning ajaloo professor Alston R. Petersoni poeg Marc Petersoni armulugu jätkub ka pärast kooli lõppu. Et teisi selle aasta kuumimaid paare vaadata, klikka siia."

Tony pani arvuti kinni. Lasku inimestel rahus elada.

Alina läks sisse tagasi, võttis Marcil käest kinni ja rõõmustas: "Tule juba, me jääme muidu teatrisse hiljaks!"

Noormees ajas end püsti ja järgnes tütarlapsele, kes energiliselt teatri poole keksles. Nad olid küll viisakas riietuses teatrisse teel, aga Marc ei pahandanudki. Talle hakkaski ju Alina alguses sellpärast meeldima, et ta julges olla tema ise, ükskõik, kui palju meedia tähelepanu ta ka ei saaks. Kui ta tahab keskida, siis keksigu - kasvõi teel teatrisse.

Alinale meeldisid küll sellised lihtsamad asjad, aga tegemist oli ikkagi linna kõige peenema teatriga, kuhu Marc oli tal soovinud minna. Tüdruk tahtis temaga lihtsalt koos olla.