Tähesära

22.

"Olla usaldatud on suurem kompliment kui olla armastatud."
-George MacDonald
***
Päev oli pilvise võitu. Väljast oli kuulda vaid puude õrna sahinat ning kauguses haukus rahutu koer, kes tahtis tuppa saada. Vahel möödus mõni üksik auto, kuid seda vaid mõneks üksikuks hetkeks. Oli veel üks tüdruk, kes proovis pilvi üksteistest eristada, et mõelda, mida need talle meenutavad. Ent suured vatti meenutavad pahmakad ei kavatsenudki üksteisest lahti lasta. Pilved meeldisid üksteisele nagu Alinale meeldis Marc.

Alina pööras enda tähelepanu autoteele, kui nägi ilusat linnamaasturit tee äärde võtmas. Tüdruk naeratas ja jalutas aia poole, et Tonyle värav avada. Mees naeratas, teretas Alinat ja astus edasi. Tütarlaps jäi talle heldinud pilguga järele vaatama. 'See on vale,' mõtles Alina. 'Väga vale.'

Neiu pakkus noormehele terrassil istet, misjärel naeratas natuke tundetult ning päris: "Teed või kohvi?"

Tony vaatas Alinat, seejärel lauda, millel juba üks teetass ja märkmik, mis täis pilte ja luuletusi. Ta naeratas tagasihoidlikult ning vastas: "Täna võtaksin isegi tee, aitäh."

Tüdruk naeratas kramplikult, võttis laualt kiiruga enda teetassi ja kadus tuppa. Alina toetas end seljaga vastu ust ja kulistas leige tee enda kurgust alla. 'Olgu, olgu,' arutas ta enda peas, 'ma lihtsalt küsisin ühe küsimuse. Mida ta nüüd teeb? Oh, küll see oli hirmus.' Ning tee ei rahustanud teda põrmugi.

Alina sibas kööki, tegi närviliselt valmis kaks tassi teed ja jalutas siis tagasi Tony juurde. Tüdruk pani ühe tassi noormehe ette, teist hoidis endal jäigalt käes. Tony tänas teda muretult, mis Alinat üllatas. See oligi kõik? Ei olnud mingit "Ma ütlesin, et ma panen su ükspäev rääkima!" või muud sellist. Ah nii...

Mees võttis enda teest lonksu, tegi natuke naljakat nägu, muigas ja pani tassi tagasi lauale. Ta päris: "Närvis?"

Alina vaatas teda altkulmu pilguga, viis teetassi enda suule, misjärel nina krimpsutas. Tee maitses kohe väga imelikult. Oh ei. Ta oli suhkru asemel soola lisanud. Alina oligi vist siiski närvis.

Ta naeratas vabandavalt Tonyle, mille peale psühholoog ütles: "Pole põhjust."

"Ja muide," hakkas mees rääkima, "aitäh, et mu telefoni ära tõid. Läksin puhkusele ja ise ei märkanudki, et see puudu oli."

"Sinu naisel küll nii hea meel ei olnud," märkis Alina, võttis närviliselt teest lonksu, sest oli unustanud, et see soolane on.

"Kes?" kortsutas Tony kulmu, ent siis meenus talle Cassidy. "Oh... Ei, ta ei ole mu naine. Lihtsalt... vana tuttav."

Tony võttis taskust enda telefoni välja, millelt nagu muuseas korpuse tagant ära nihutas. Mees hingas kergendunult nähes, et lohaka käekirjaga paberitükk on seal veel alles. Alina oli selle õnneks tagasi pannud.

Tütarlaps jälgis teda hämmeldunult. Alina oli täna juba kaks lauset öelnud, mille juures Tony käitus nagu see oleks kõige loomulikum asi maailmas. Mitte mingit üllatunud nägu ega fraasi "Sa oskad rääkida või?!" See andis tüdrukule tema osas kõvasti kindlust juurde. See meenutas Alinale omakorda seda, et ta ei teagi üldse, kes Tony päriselt on. Päriselt tahab ta tõenäoliselt lihtsalt raha enda töö eest, kuid noormees oli seejuures lausa kahtlaselt siiras.

"Niisiis," tõi Tony Alina tagasi maale. "Täna teeme igasuguseid asju. Näiteks proovime rohkem usaldust luua, sobib? Ja see üllatus... Kas sulle ülehomme sobib?"

Tüdruk noogutas nõutult.

"Väga hea," naeratas Tony. Mees kõhatas, sättis ennast toolis ning lausus: "Ma tahan, et sa mulle otsa vaataksid. Hästi kaua. Tean, see tundub jah imelik, aga lihtsalt proovi mulle paar minutit niisama otsa vaadata."

Alina nihutas end samuti natuke ettepoole ja vaatas Tonyle silma nagu ta palus. See tundus tüdrukule alguses väga veider ja ta hakkas kergelt naerma, aga ta vaatas mehele otsa nagu ta palunud oli. Aja möödudes ei tundunud see silmside enam nii veider, vaid pakkus isegi mingil määral kindlust ja mugavust.

"Ma arvan, et nüüd võib lõpetada," sõnas Tony kerge naeratusega enda huultel. Tütarlaps vaatas teda kummalise pilguga. Ta tundis end nüüd Tony suhtes kuidagi hästi ja seda oli raske kirjeldada. Alina murdis vaid pead, mida Tony temaga just tegi. Noormees naeratas lihtsalt: "Maagia."

Alina vajus enda toolis tagasi ja tundis, et ta põsed kergelt õhetama lõid. Selle asemel, et seda varjata naeratas ta soojalt ja viis enda pilgu tagasi Tonyle. Mees tegi mõtliku näo ning lausus: "Olgu, nüüd klassika: trust fall."

Neiu vaatas teda taaskord altkulmu pilguga. Tony rääkis: "Usu mind, kõik usaldusharjutused ongi tobedad. Proovime."

Alina andis alla ja tõusis püsti. Kuidagi imelik oli korraga Tony kätesse viskuda nagu see oleks täiesti normaalne. Samas ei tahtnud ta vastu tõrkuda ja noormehe tööd veel raskemaks teha. Ta seisis Tony ette ja hingas sügavalt sisse ja välja. Kui ta oli midagi elus õppinud, siis seda: ära tee kunagi trust fall-i.

Näiteks lasteaias tundus jube lõbus kellegi võõra peale korduvalt ja korduvalt viskuda kuni päevani mil üks Oliver otsustas teda mitte kinni püüda. Ja siis oli veel üks Jessica ja... Ükskord kukkus Alinal king purkkaevu ja Rachel pidi teda kinni hoidma, aga lasi kogemata lahti.

Tütarlaps turtsatas. Need olid nüüd kõige väiksemad põhjused miks nüüd alt ära hüpata, aga veider tundus see küll. "Valmis? Ära karda," julgustas teda Tony. Alina pööras end ümber, et näha, kas Tony oli ikka ise ka valmis ja noogutas siis ebalevalt. Kui ta enne hull polnud, siis nüüd kindlasti.

Alina pigistas enda silmad kõvasti kinni ja kallutas end natuke tahapoole, aga sai aru, et ei suuda seda ikkagi päris kohe teha. Tüdruku üllatuseks pani Tony enda käed toetuseks tüdruku külgedele ja lausus taselt, kuid üsna selgelt: "Lihtsalt vaju vaikselt alla, ma ei lase lahti."

Tony lasi Alina vaikselt alla ja tõstis seejärel üles tagasi nagu nad tantsiksid mingit imelikku tantsu. Mees lausus julgustavalt: "Noh, nüüd proovi niisama kukkuda."

Alina ohkas, lasi end kehast lõdvaks ja taaskord püüdis Tony ta ootuspäraselt kinni. "Kolm on kohtuseadus," sõnas noormees, mille peale Alina kergelt silmi pööritas ja end veel kolmandat korda Tonyle peale kukutas.

"Väga hea," kiitis Tony. "Võime nüüd istuda. Aga kuule... Kas sa malet oskad mängida?"

Tüdruk noogutas. Vanaema oli teda õpetanud. 

"Mängime siis," vastas Tony kergelt naeratades. Alina ei saanud küll aru, mis tal mõttes oli, aga ta läks tuppa ja otsis välja suhteliselt kasutamata malelaua. Nad sättisid mangulaua valmis, misjärel psühholoog teatas: "Teeme nii, et esimene mäng on proovimäng ja teine on päriselt."

Mängu alguses polnud Alinal mingit erilist taktikat. Ta lihtsalt käis ja vaatas, et tema nupud surma ei saaks. Tal ei olnud mingit süteemi välja mõeldud, aga ta oli väga keskendunud, mistõttu teda saatis osaline edu. 

Tony üritas teda selle läbi õppima tunda, millest Alina üsna pea aru sai. Tony lõi erinevaid olukordi, et vaadata, mida Alina nendes teeb. Alati tegi tüdruk midagi üpriski ettearvamatut, aga edukat, seejuuresmeest enesekindla muigega vaadates. Psühholoog muigas peagi vastu ning lausus: "Olgu, selle mängu võitsid sina, aga nüüd päris mäng."

Mäng kestis üpriski kaua. Tonyl oli nüüdseks kindel süsteem välja mõeldud, aga Alina ikka võitis. Tony jõllitas nõutult malelauda enda ees. Ta oli elus ainult kaks mängu kaotanud, aga ta oli siis alles seitsme ja üheksa aastane. Ta raputas hämmeldunult pead: "Ma ausalt ka ei tea, kuidas sa selle mängu võitsid. Järgmine kord teeme nii, et mina võidan." Mees naratas. "Aga nüüd peaksin ma vist minema."

Alina noogutas ning tõusis koos Tonyga püsti, et ta väravani saata. Tüdruk oli sellest kõigest kuidagi loid ega pannudki tähele, kui ta omaenda jala otsa komistas. Enne kukkumist jõudis ta end veel mõttes kiruda, aga enda üllatuseks ei lennanudki ta näoli maha. Kellegi soe käsi hoidis teda piha ümber, mis ta siis püsti aitas. Tony naeratas: "Ma ju ütlesin, et ma ei lase sul kukkuda."

Alina naeratas kohmetult ja jäi veel siis järele vaatama, kui Tony autot enam nähagi polnud. Ta vist tõesti on aus ja siiras. 'Ilus inimene,' teadis Alina mõelda.