Tähesära

44.

"See on tõde, et kui sa ei lase lahti, kui sa ei andesta endale, kui sa ei andesta sellele olukorrale, kui sa ei taipa, et see olukord on läbi, ei saa sa edasi liikuda."

- Steve Maraboli
***

Ta koputas sõrmedega voodivõret. See ei olnud nagu varem. See oli närviline. Ta jättis klõbistamise rahutult sinna paika ja tõusis järsult istukile, juuksed näkku kleepumas. Tüdruk pühkis need ära ja tammus ärevalt akna juurde, taipas, et teeb liiga palju kära ning läks sellest veelgi enam närvi. Alina hiilis ukseni, mis kriuksus. Põrand kriuksus! Aga kedagi ei olnud.

See ei tööta. Ta teadis seda varasemast kogemusest. "Kolm kaheksa neli... Kolm kaheksa neli..." sosistas ta endale, kui oli tagasi enda tuppa taganenud. Seisatas. Hingas sügavalt välja. Pani sõrmed aknaraamile ja lükkas selle üles. Väljast kostus tänavalaternate surin, õhk oli vaikne, aga pingeline.

Kõik oli nagu neli aastat tagasi. Ainult, et seekord ei ajendanud teda meeleheide või hirm. See oli armastus. Valu. Häiriv mõte.

Ta ei saanud seal lihtsalt olla. Ta ei saanud alla anda enne, kui oli andnud endast täieliku parima.

"Kolm kaheksa neli."

Ta istus aknalauale

"Kolm kaheksa neli."

Ta istus kolmandal korrusel. Kukkumine oli kõrge.

"Kuus viis kolm kaheksa neli," sosistas ta, käed värisemas. Pigistas silmad kinni.

Oigas, kui ta alla oli hüpanud. Mündid kõlisesid ta taskus. Kõrgus tegi talle kõvasti haiget, ta polnud kindel, kas ta on terve. Tal oli pisut valus kõndida, aga arvas, et kõik on korras. Adrenaliin varjab valu.

Ta vaatas ehmunult ringi. Keegi ei pannud tähele. Kuidas keegi ei pannud tähele!

Alina võttis eelmisest korrast õppust. Ta hiilis maja serva ääres, liikudes aeglaselt, kavalalt. Ronis üle aia, põhjustamata dramaatilist vanglast põgenemise efekti, kus kogu õu tema pärast valgeks lööb. Ta muigas ja hakkas sörkima suunda, mida pidas õigeks. Peagi jõudis ta kurikuulsa taksofoni juurde. Kummaline, et see seal veel seisab.

Ta sisestas sinna taskusse kogutud mündid ja valis Tony numbri. Monotoonne hääl teisel tool toru jutustas Alinale, et see number pole kasutuses. Ta virutas toru hargile, kogus ennast ja hakkas uut numbrit valima: "Üks, kaks, null, üheksa... Seitse, neli, kuus, viis... Kolm kaheksa neli." Neiu viis toru ärevalt kõrva juurde. Ta püüdis vaiksemalt hingata, kuid ei suutnud. Telefon kutsus pikalt.

Kui vastu võeti, kostus vastu vaid vaikus. "Hallo?" kõlas Alina segaduses hääl.

"Kes sa oled?" vastas Tony õde, Andy, ärritunult.

"Andy, anna mulle andeks. Ma olen Alina. Sa vist vihkad mind pärast kõike seda ja praegu, aga-"

"Alina?!" Andy ehmus kohe ärkvele. "Kus Tony on?! Ma olen püüdnud temaga ühendust võtta, aga ma ei saa teda kuskilt kätte. Mis toimub, palun ütle mulle!"

"Ma ei tea..." Alina kurgus kipitas nutuklomp. "Ma lootsin, et sa oskad mulle midagi öelda..."

"Ta on kadunud?! Mis toimub seal, ma ei saa enam midagi aru! Kas ma pean politseisse minema?! Miks sina ei ole politseisse läinud?! Alina!"

"Ei, see pole nii... Ta lahkus. Lihtsalt läks kuskile mujale elama, ta pole röövitud. Või ma olen selles vähemalt üsna kindel."

Andy nuuksatas. Tony oli ta väike vend. Ükskõik, kui pettumustvalmistav ta olla võib, ei armasta Andy teda kunagi vähem. Ta käed ja tema kodu on Tonyle alati avatud. Algul oli ta vihane, nüüd ainult mures. Ta oli kõike proovinud. Helistanud kõigile, kellele oskas helistada. Ka Alinale, kes ei saanud Taylori instituudis oma telefoni kasutada.