Broken

20 osa

Ärge unsutage vajutada "VOTE" ja komenteerida. Vaadake kindlasti treilerit, see on medias olemas. Ja kui teil on ideid kuidas see lugu edasi võiks minna võite julgesti kirjutada, või mida te sellelt loolt rohkem ootate. :)

Esmaspäev

Praegusel hetkel oli mul lõuna ja ma otsisin Davidit. David, David, David. Kus ta küll olla võiks? Mõtlesin omaette kui kõndisin mööda kooli rahvastatud koridore. Ma juba igatsesin Davidit. Tema pehmet kuid õrna puudutust tema sooje huuli, mis sobisid nii hästi minu omadega ja mis saatsid mu kehasse alati külmavärinaid.

Tundis kuidas keegi mulle käe õlale peale pani ja ma pöörasin ennast naeratades ümber lootes, et see on David. Kuid minu õnnetuseks seisis seal Alison, tema veatud blondid juuksed olid ühel pool kammitud, ning tema riietus oli alati nii korralik, et see pani mind muretsema enda riietuse üle. Kuid siis mulle meenus see mida ta tegi. Ta valetas minu kohta. Ma tean, et see oli tema. (Loodan, et ikka mäletate, et Sophie väitis, et Alison oli Camile kohta valetanud(Camile oli kedagi peksnud))

“Mida.” nähvasin ma tema peale võib-olla liiga ülbelt, kuna ma mäletan, et ma ei olnud selline kaks nädalat tagasi. Siis ma olin väga tagasihoidlik tüdruk, tüdruk kes rääkis ainult siis kui temalt midagi küsiti, tüdruk kes poorivis igati vältida lähist kontakti inimestega, kartes olla jälle naerualune.

“Ma pean sulle midagi rääkima.” ütles Alison, kui me suundusime söökla poole kus me saaksime maha istuda. “Ma kuulan.” ütlesin ühele toolil istet võttes ja samuti ka Alison kes istus minu vastas olevale toolile.

“See teema puudutab Davidit.” ütles Alison ettevaatlikult, kartes minu reaktsiooni. Ma hingasin sügavalt sisse, ja noogutasin talle andes märku, et ta võib jätkata. “Sa pead lubama, et sa kuulad mind enne lõpuni.” ütles Alison ühte oma juukselesalku kõrva taha pannes. Hakkasin juba närviliseks muutuma. Ma usaldan Davidit, mis sest, et ma tean teda ainult nädal, kuid mulle tundub, et ma võin teda usaldada...ning Alisoni suhtes on mul veel kahtlused kas teda saab üldse usaldada.

“Jah ma luban.” ütlesin tugevalt oma huult hammustades ja märkasin kuidas Alison närvitsedes käsi kokku hõõrub, nagu ta üritaks siin minu ees istudes sooja saada. “M-ma kuulsin kuidas David ja Sophie rääkisid sinust.” ütles Alison, ma tundsin, kuidas ta tahtis midagi veel öelda, kuid tahtis olla ka kindel kas ma luban tal jätkata. Kehitasin lihtsalt õlgu ja raputasin samal ajal pead. “Selles ei ole midagi kriminaalset.” ütlesin kulme kortustades. “Ja ma saan aru…aga ma kuulsin kuidas David ütles, et ta hävitab sinu elu...igaveseks...ja Sophie ta...” ütles Alison surm tõsiselt mulle silma vaadates kuid jäi poole lause pealt vait ja ma neelatasin raskelt. Ei ei ei see ei saa tõsi olla...ma ei usu teda.

“Miks sa teed niimodi?” küsisin tema käest, kuna mul oli selline tunne, et Alison on just see keda ma peaksin vältima ja äkki on see Alison kes üritab salaja minu elu põrguks teha. “Mida?” küsis Alsion löödult, kui sai aru, et ma ei usu teda.

“Miks üritad teha nii, et ma hakkaksin vihkama oma poissi ja sõbrannat miks? Mida ma sulle teinud olen?” küsisin kui tundsin, kuidas mulle hakavad pisarad silma tekkima. “Midagi ausõna, ma lihtsalt hoiatan sind...nagu sõbrannadel kombeks on.” ütles Alison mind suurte silmadega silmitsedes. “Uskumatu, kuidas sa suudad ennast minu sõbrranaks nimetada, ma mõtlesin sulle anda uue võimaluse, kuid ma arvan, et sa ei vääri seda.” ütlesin, vihaselt püsti tõustes. “Oota, ma pean sulle veel midagi ütlema.” ütles Alison, samuti püsti tõustes ja üritas minu poole kõndida kuid ma peatasin teda sellega, et tõstsin ühe käe ülesse. “Ma ei taha midagi kuulda, lihtsalt hoia minust eemale ja ära kunagi minuga räägi.” ütlesin ja nägin Alisoni löödud nägu, ta üritas midagi veel öelda kuid sulges siiski oma suu ja istus uuesti oma kohale.

Tundisn kuidas kuumad pisarad mööda minu põski alla voolavad kui ma lahkusin sööklast. Mul oli sellie tunne nagu ma oleksin uuesti oma vanas koolis. Vanas koolis oli nutmine minu jaoks täesti tavaline asi, ma lootsin, et siin koolis on kõik teisit. Kuid ma arvan, et ma eksisin.

Kuidas ta võis mulle valetada? Aga äkki ta rääkis siiski tõtt? “Camile.” ütles kellegi hääl minu kõrvalt kui ma liikusin oma kapi poole, et võtta järgmise tunni asjad. Ma pöörasin oma pea selle isiku suunas kes minu nime ütles, ja see oli David, kes mulle laialt naeratas, kuid tema nägu muutus tõsiseks alles siis kui nägi minu pisaraid.

“Kallis mis juhtus?” küsis David mind peatades, et ma edasi ei kõnniks ja pühkis oma pöidlaga minu pisaraid põskedelt. “Ütle mulle ausalt...kas sa armastad mind?” küsisin otse Davidi käest, ning nägin kuidas tema silmad üllatusest suureks läksid. “Millest sa räägid? Muidugi ma armastan sind rohkem kui kedagi eales olen armastanud.” ütles David, minu nägu enda käte vahel hoides ja pöidlaga minu põski silitades.

“Anna andeks, ma lihtsalt, lihtsalt Alison rääkis, et...et.” ma ei julgenud neid sõnu välja öelda mida Alison mulle rääkis, kuna ma ei soovinud kaotada inimest keda ma armastan. “Ära kuula teda, ta mõtleb kõik välja, ma kinnitan seda sulle, et ta ma armastan sind kogu oma südamest, ma ei suudaks ilma sinuta elada.” ütles David ja surus oma lauba minu lauba vastu, mille peale tekkis minu näole naeratus, tema sõnade pärast. “Olgu ma usun sind.” ütlesin ja peale seda suudlesin teda nii suure kirega kui võimalik.