Broken

27 osa

Uus osa!!! Ärge unustage komenteerida, kuna ma väga armastan lugeda teie komentaare ja nad teevad mu tuju heaks. Samuti ärge unustage vajutada "VOTE" ja kes veel pole näinud minu treilerit siis kindlasti vaadake see üle ja andke tagasisidet. 

Reede

"Tuled siis homme?" küsis David minu käest igasjuhuks veel üle, et kas meie kohting on ikka veel jõus. "Jah muidugi ma tulen." vastasin talle ja tõusin kikivarvukile, et teda suudelda enne kui ma astun oma maja uksest sisse. Davidi näole ilmus muje ja ta kallutas alla poole, et meie huuled saaksid kokku puutuda.
"Tšau siis." ütlesin Davidist eemaldudes ja vajutamas juba ukselinki, samal ajal kui David mulle lehvitas ja liikus oma auto poole.

Pöörasin lõpuks oma tähelepanu täielikult ukse poole, ja ma ei tahtnud ettegi kujutada mis mind võib selle ukse taga ees oodata. Hingasin sügavalt sisse ja sammusin üle ukseläve ja tundus nagu maja oleks tühi, nagu ei oleks siin ühtegi hinge, nagu oleks siit kõik minema jooksnud. Ma olin juba uskuma hakanud, et ma olen kodus täiesti oma pead kui kuulsin trepist alla tulevaid samme.

Pööritasin mõttes silmi selle mõtte peale, et ma pean nüüd seletama hakkama miks mind ei olnud täna koolis või, et miks ma sellest kellegile ei teatanud. Üritasin neid mõtteid peast maha rapputada ja võtsin jalanõud ja oma mantli seljast. 

"Camile kus kur*t sa olid, su klassijuhataja helistas, sind polnud täna koolis." karjus Louis minu peale, kui ta jõudis koridori. Miks ta koguaeg karjub minu peale? Ta nagu vihkaks mind. Vihkaks, et ma elan koos temaga. Vihkaks, et ma üldse olemas olen. Ma ei tahtnud teda kuulata, ega üldse temaga rääkida. Ainukene  asi mida ma tahtsin oli, minna lihtsalt temast mööda, ja rahu saada. "Ei ei sa ei lähe mitte kuskile." ütles Louis minu õlgadest kinni võttes. Mulle ei meeldinud see seisund milles me praegu oleme, või millises seisundis me oleme viimasel ajal olnud. 

"Mida sa soovid, et ma sulle ütleksin?" küsisin väga vaikselt, kuna ma ei tahtnud eriti temaga vaielda. "Ma tahan, et sa räägiksid mulle tõtt." ütles, Louis nii kindlalt, et see hirmutas mind ja ta lasi minu õlgadest lõpuks lahti. "Anna andeks aga ma ei soovi sinuga rääkida." ütlesin nii rahulikult kui suutsin ja proovisin temast mööda minna kuid ta seisis täpselt minu teele ette, laskmata mul ennast liigutadagi. "Nagu ma juab ütlesin, sa ei lähe mitte kuskile." karjus ta minu peale. Ma ei saa aru mis temaga toimub, nagu ta oleks ära vahetatud.

Tahtsin talle juba midagi vastu öelda, kui nägin Harryt, kes seisis meist mõne meetri kaugusel. "Mis siin toimub?" küsis Harry kulmu kergitades. Nägin kuidas Louis silmi pööritas ja pööras dramaatiliselt oma pea Harry poole, et kogu tema tähelepanu oleks suunatud ainult Harryle.

"Ei midagi." ütles Louis ja lahkus jättes mind sinna tummana seisma. Kohe kui Louis oli meie vaatenurgast kadunud liikus Harry minu poole, endal murelik ilme näol. "Mis ta tahtis?" küsis lokkis juustega poiss kui oli minuni jõudnud ja vaatas mulle nüüd pingsalt otsa. "M-ma ei taha sellest rääkida." ütleisn õlgu kehitades ning vaatasin talle lõpuks ometi tema rohelistesse silmadesse, mis säravad nagu tähed iga kord kui talle otsa vaadata. "Kas ma võiskin küsida kus sa olid...ma olin väga mures sinu pärast." ütles Harrry mulle nii vaikselt ja nii siiralt kui suutis. "M-ma olin Davidi juures" vastasin kartlikult, nagu ma kardaksin ka teda, kuid minu öeldu peale ta lihtsalt kortustas kulme. 

"Miks Camile? Sa oled ju tark tüdruk ja saad isegi aru, et sa oled väärt palju rohkemat kui see David." ütles Harry väga rahulikult. "Kust sina tead mida ma väärt olen või mis on mulle parem?" küsisin natukene võib-olla liiga ülbelt, kui oleksin tahtnud. "Camile ma olen seda sulle juba öelnud, et ma hoolin sinust ja soovin sulle kõike kõige paremat." ütles Harry ja hoidis minu käsi enda kätes natukene aega. "Aga ma armastan Davidit...kuidas sa sellest aru ei saa?" küsisin ning vaatasin talle silma, just siis kui Harry oli hakanud midagi ütlema, tormas isa minu juurde. 

"Camile!" karjus isa minu peale, nagu ma oleksin midagi halvasti teinud. "Jah isa? ma kuulan." ütlesin nii normaalset, kui suutsin, kuna ma ei soovinud praegu tüli norima hakata. "Sind ei olnud koolis täna...miks?" küsis isa karmilt, mis pani mind natukene võpatama, samuti ka Harryt kes seisis ikka veel minu kõrval. "M-ma olin Davidi juures ja me ärkasime liiga hilja, et kooli minna." vastasin isale nii nagu asjad olid. "Camile! Sa tead väga hästi kui oluline sulle haridus on ja selle asemel, et oma hariduse ja tuleviku peale mõelda sa lihtsalt magad teiste poistega." tundsin kuidas isa hääl tõusis iga sekundiga. See on kohutav tunne, kui tunned, et järsku oleks kogu su maailm sinu vastu, kuid sa ei saa isegi aru mida sa valesti oled teinud. "Isa aga aga ma mõtlen kooli peale, ja see oli ainult ükskord seda ei juhtu enam." ütlesin peagu nutu äärel olles, kuna see ei ole just eriti meeldiv tunne, kui sinu peale karjutakse ja sind süüdistatase. Kuid mu isa ainult tõstis käed üles minu öeldu peale ja lahkus, sõnagi ütlemata. 

Mida ma valesti tegin? Ma tean, et osaliselt oli see minu süü...aga ta poleks pidanud sellest nii suurt numbrit tegema. Ma pöörasin ümber ja hakkasin oma toa poole minema, kuid Harry haaras mul käest kinni. "Camile, kas sinuga on kõik korras?" küsis Harry nii pehmelt ja ma oleksin tahtnud kohe praegu sellel samal hetkel ta käte vahele langeda. "Ma tahan üksi olla." ütlesin hoopis ning Harry last minu käest lahti, et ma saaksin taas oma tuppa tagasi minna.