Broken

23 osa

Neljpäev

Kui kohuav võib see olla: ärgata üles oma “sõbra” käte vahel. Minu jaoks oli see natuken hirmutab, juba teist korda, selle aja jooksul mis ma siin majas olen veetnud, ärkan ma uuesti Harry käte vahel. Ma isegi pole veel kindel kas ma võin teda nüüd sõbraks nimetada? Kuulsin Harry stabiilseid südamelööke ja tundsin kuida tema rind aeglaselt tõusis ja uuesti langes. Ta nägi magades nii rahulik välja, kõik tema näojooned olid lõdvestunud. Nagu kõik tema probleemid oleksid kadunud mitmeks tunniks ja ta oli õnnelik. Millest ma mõtlen.

“Hommik.” ütles Harry unisel häälele, kui avas silmad ja pani tähele, et ma teda vaatasin. Mu nägu tõmbus kohe piinlikusest roosakamaks ja ma ei vastanud talle. Harry näole tekkis murelik ilme, nagu ta olek midagi valesti teinud või ütelnud. “Kas kõik on korras? Sa tundud kuidagi eemal olevat.” ütles Harry istudes rätsepistesse. Ma panin alles praegu tähele, et ta on ainult bokserite väel. Pidin tunnistama, et ta on selle paari aastaga palju muutunud, mitte ainult ka välimuselt vaid ka suhtumiselt. Ja ma pidin ütlema, et see meeldis mulle, mul pole õrna aimugi millisele tüdukuele ei meeldiks kui temast hoolitaks ja koheldaks teda otses mõttes nagu printsessi.

Harry tõstis nüüd ühte kulmu, oodates minult vastust. “Ee..jah-jah muidgui.” pomisesin enda ette, mängides enda sõrmedega. Ja vaatasin enda riietust, mis oli täpselt samasugune nagu eile. Ma ei tea mida ma oleksin teinud, kui oleksin avastanud ennast pesuväel.

“Ma peaksin ennast sättima hakkama.” ütlesin, kui nägin elektroonilst kella kapi peal, mis näitas mulle, et mul on vähemalt pool tundi aega, et ennast valmis panna. “Sa ju tead, et võid koju jääda.” ütles Harry nii leebelt, et mul oli selline tunne, nagu Haryr oli päike ja minu olin lumi kes sulas tema käes. “Mhhh olgu…aga ma võin sind saata....ma võin sinuga koos jalutada.” ütles Harry, kartes vist, et kui ta oleks pakkunud mind autoga ära viia, oleksin ma keeldunud. Kuid ma ei karda Harryt. Või see hoopis tunudb mulle nii. “Jah olgu ma olen nõus.” ütlesin, voodist tõustes. Liikusin garderoobi, et võtta sealt endale riided ja suundusin vannituppa.

Ma käisin kiiresti dušši alla ära ja jäin ennast peeglist vaatama. Mul on ikka veel kompleksid. Peale siia kolimist, mul tekkis väike lootus, et äkki minu suhutmine enda suhtes muutub. Mulle on tekkinud paar sõpra, mul on olemas poiss. Aga ikka ma vaatan ennast peeglist vastikusega.

“Camile kas sa oled valmis?” küsis Harrr hääl ukse tagant ning paar koputust kõlas uksele. “Jah kohe.” ütlesin ja tõmbasin kampusni kiiresti üle pea, ja avasin vannitoa ukse. Harry seisis ukse vastas täiesti tavalises riietuses: mustad püksid ja must pluus. Põhiliselt nagu alati ainult, et tema juuksed olid veel rohkem sassis kui eelmistel päevadel.

*

Kes oleks aravnud, et sinu lapsepõlve vaenlasega võib nii palju nalja saada. Rääkida nii vabalt ja nii lihtsalt, nagu te oleksite üksteist tundudud juba terve elu. See tunne võib olla kirjeldamatu. Nagu te oleksite leidnud endale tõelise sõbra, kes teid raksel hektle toetab ja teeb kõik selle jaoks, et näha teie näol jälle seda sama naeratust või seda tervet tuba täitavat naeru.

Järsku jäi Harry koolist natukene eemal seisma. Ja ma kortsutaisn tema peal kulmu ja jäin samuti seisma. “Ma arva, et ma ei saa kaugemale kahjuks tulla.” ütles ta õrnalt naeratades. Ja siis mulle tuli meelde, et ta oli kuulsus. “Jah.” naersin mina  kui sain nüüd aru kuhu ta sihib. “Olgu ma soovin sulle ilusat koolipäeva.” ütles ta mind järsku kallistades. See tuli mulle natukene ootamatult kuid kallistasin teda vastu. See oli väga hell ja armas kallistus, mis mulle väga meeldis.