Broken

4 osa

Reede

Järsku tundsin kellegi käsi enda õlgadel. Ma üritasin rahuneda, lasin oma emast vaikselt lahti ning vaatasin seljataha. Seal seisis mees umbes 40-aastane mees, arvestades sellega, et ma pole oma isa kümme aastat näinud, tundsin ma ta ära. Need siirad helesinised silmad ja pisike arm lõual.

"Isa?" küsisin kahtlevalt. Ta noogutas  mulle vastu oma vesiste silmadega. Langesin kohe tema kaela, hakates hüsteerilist nuttes. "Isa," ütlesin vaikselt nuuksudes tema jopese, samal ajal hõõrus isa rahustavalt mu selga. See tegi haiget, kuid ma otsustasin vaikida. (Camile kehal on palju sinikaid ja verevalumeid) Okei tegelikult ma ei tohiks usaldada inimest keda ma pole kümme aastat näinud. Aga see siin tundus lihtsalt nii õige.

Isa eemaldus minust ning vaatas mulle silma, kui ma olin natukene maha rahunenud. "Mis su näoga juhtus?" küsis isa. "Ma...ma kukkusin, ""Kuula nüüd mind, mina jään siia paariks päevaks ning sina sõidad koju koos Louisiga." ütles isa mulle. Vaatasin oma selja taha ning seal seisis poiss. Seda kõike oli  ühe päeva kohta liiga palju. "Aga isa ma ei tunne ju teda," ütlesin murelikult. "Ära muretse, ta ei tee sulle midagi," ütles isa mulle vaikselt, üritades mind rahustada.

"Mine paki oma asjad kokku." ütles isa, silitades mu põske. Noogutasin ja  Liikusin oma toa poole, kuid enne haarasin koridorist oma koti. Louis järgnes mulle, ning tema kohalolek tegi mind natukene närviliseks. Panin oma koti kõik mis mul oli, 3-T-särki, 2-kampsunit, 3-paari tekspükse, jakk, oma vanad augulised dressipüksid ning pesu. Võtsin sahtlist oma vana albumi, mahutasin kõik oma asjad kotti ning tõmbasin lukku kinni. "Sul rohkem asju polegi?" küsis Louis imestunult kui ma hakkasin oma  ukse poole liikuma. Ma otsustasin teda ignoreerida, kuna ma ei usalda teda veel täielikult.

Ma liikusin uuesti elutuppa, kus oli minu isa kes nuttis, minu elutu ema keha kõrval. Ma läksin isa kõrvale, võttes ema käe, pannes selle endale põsel, hakates uuesti nutma. "Ema...ma armastan sind, palun tule tagasi...ma ei suuda ilma sinuta elada, " ütlesin vaikselt.

"Me peame minema hakkama," ütles Louis seljatagant, minu õlga puudutades. "Ära puutu mind," Nähvasin talle kurjalt. Ta ehmus minu hääletooni peale ja võtis kiiresti oma käe mu õlalt ära. Poetasin veel ühe pisara, suudlesin ema laupa ning lahkusin.

Isa liikus koos meiega õue. Okei, auto millega nad sõitsid oli küll mõeldud rikastele. "Ma tulen paari päeva pärast," ütles isa mind kallistades. Autosse istudes algas meie pikk teekond isa ja "venna" koju.

**

5 tunni pärast

Mu jalad oli sõidust natukene nõrgaks ja tuimaks muutunud, kui ma püsti tõusin. Tegelikult Louis polegi nii hull kui ma arvasin. Me rääkisime natukene endasti; oma huvidest ja tegevustest- midagi erilist. Tundsin ennast juba peale meie juttuajamist palju paremini, kui enne.

Kui kohale jõudsime, imetlesin seda hiigel suurt maja. Ma olen nüüd täiesti kindel, et nad on rikkad. "Suur mis?" küsis Louis naeratades. "Nalja teed, ma pole sellisest majast isegi unistada julgenud," ütlesin. Liikusime maja poole, kortsutaisn kulmu, kui ma kuulsin majast karjumist. Vaatasin küsivalt Louisile otsa. "Tead me oleme poistebänd ning meiega koos elab veel neli inimest. Ja meie isa on mänedžer." seletas mulle Louis.

"Aga neil on ju vanemad ja..." ei teadnud kuidas lauset lõpetada. "Nad on täisealised ja isal...meie mänedžeril on meil lihtsam silma peal hoida," seletas mulle Louis jälle, nagu ei saaks ma millestki aru. See asi tundus veidi kahtlane kuid ei viitsinud sellega vaielda.

Louis avas mulle ukse, kui ma sisse astusin. Ma vaatasin avarat koridori, kui korraga tulid koridori neli poissi. Vaatasin neid hoolikalt, tundes kuidas mu süda saapasäärde vajus. Ühe nendest ma tundsin ära, see on ju  Harry Styles. Poiss kes mind alandas ja mõnistas tervelt viis aastat. Ja nüüd ta seisab minu ees mängib süütukest, nagu midagi poleks olnud.

"Sina," osutasin Harryle näpuga. "Mina?" küsis Harry imestunult. "Jah sina, ma tean kes sa oled Harry Styles," ütlesin vihaselt. "Siin pole midagi imestada paljud inimesed teavad mind," ütles Harry naeratus suul. "Ära ütle, et sa ei mäelda mind...ma olen Camile Scarlet.'," ütlesin vihaselt sisistades läbi hammaste.

Oli näha, et Harry oli korraks ehmunud ning siis tõmbus ta terve nägu valgeks. "Camile ma..." ta ei jõudnud oma lauset lõpetada kui ma segasin talle vahele. "Ma vihkan sind," karjusin tema peale. Peale oma lause lõpetamist, tormasin ma talle kohe kallale. Lükates teda tugevasti vastu rinda, kuid oli näha, et talle see ei mõjunud kuna ta peaegu, et ei liikunudki. Ma hakkasin teda rusikatega vastu rinda taguma. 

**

5 aastat tagasi

Vaatasin ennast elutoa peeglist. Üritades sättida särki nii, et mu paksu kõhtu poleks eriti näha, kohendades veel viimast korda enda prille. Ema surus mulle suudluse laubale , mille tagajärjel ma lahkusin.

Kõndisin vastumeelselt kooli poole. Teades, et mitte keegi ei taha mind sinna. Ma olen täiesti kindel, et kõigil klassikaaslastele valmistaks rõõmu see kui ma sureks.

Ma jõudsin klassi, kuid ma puutusin kokku põrandaga kuna keegi oli pannud mulle jala ette. Terve klass hakkas naerma. Ma vaatasin enda kõrvale, et näha kes seda tegi see oli Harry. Minu kõige suurem kiusaja. Ta haaras mu juustest tõmmates mind jõuga püsti, lükates mind õpetaja laua pihta. Mille tagajärjel kukkusid kõik õpetaja lehed põrandale.

Ma tõusin püsti, pöörates ringi kuid, sellel hetkel nägin ukseavas seismas õpetajat, kellel oli näol vihane ilme. "Camile Scarlet Tomlison direktori juurde KOHE!"karjus õpetaja minu peale. Vaatasin korraks klassi poole jaHarry näol oli vastik irve. Langetasin pea, sammudes klassist välja. "Harry Styles mida teie siin teete? See pole ju teie klass." kuulsin õpetajat, enne kui ma klassist lahkusin.

*

Pidin direktorile valetama, Kuna muidu oleks Harry direktori juurde kutsutud ning siis mul poleks vedanud. Ütlesin talle, et ma kaotasin tasakaalu , kukkudes kogemata õpetaja lauale. Õnneks oli direktor mõistev.

Ma kõndisin rahulikult mööda koridori oma järgmisesse tundi. Kui keegi mind järsult tagant lükkas ning ma ma puutusin jälle kokku põrandaga. Ma kohendasin oma prille, hakates oma raamatuid kokku korjama. Kuid keegi pani oma jala mu raamatule. Vaatasin üles, see oli Harry. Ta haaras minu särgist kinni tõmmates mind püsti. "Issand kui raske sa oled," ütles Harry.

Neelatasin raskelt, need sõnad läksid südamesse. "Mida sa direktorile rääkisid?" küsis Harry vastikult. "Ma...midagi," ütlesin ausalt. "Ma loodan, et sa ei valeta," ütles Harry, sülitades mu ette. 

*

Liikusin päeva lõppedes koju. Olin jõudnud kooliväravani kuid seal oli Harry koos oma sõbra Danieliga.

Ma üritasin neist mööda minna kuid Harry näole ilmus vastik irve. "Kuhu sa nüüd enda arust lähed, ma pole lubanud." ütles Harry. Ta tuli mulle lähemale  tahtes mind lüüa kuid ma reageerin kiiresti, kattes oma näo kätega. Tundsin kuidas minu käed eemalduvad minu näost ning asetatakse minu seljataha. See oli Daniel. "Arvasid, et pääsed?" küsis Harry naerdes. Tema rusikas kohtus nüüd minu põsega ilma takistuseta. Ma karjusin kipitavast valust.

Harry muutus vihaseks ning ta soras oma seljakotis natukene, võttes välja noa. Ta pani selle minu kõrile. "Kui sa veel karjud...sa ei taha teada mis siis saab." ma sain aru kuhu ta sihib ja noogutasin kartlikult, kui Harry näole ilmus rahulolev ilme.

 *

Harry peksis mind järjest tund aega. Minu käed olid kogu seljataga kinni. Keegi ei pannud tähele, keegi ei kõndinud selle aja jooksul mööda. Samal päeva õhtul sain teada, et me kolime, mis tegi mind nii õnnelikuks, lootes, et ma saan elada normaalselt ilma Harryta. Ma eksisin.

* Kirjutaja märkus: Harry on tegelikult Camilest kaks aastat vanem. Ta leidis Camile klassi, tuli sisse ning pani pärast Camilele jala ette. Ma väga vabandan mul läks see meelest ära. Palun väga vabandust.