Broken

15 osa

Issand palun adke andeks, et ma pole juba ammu osa postitanud. Ma loodan, et te pikka viha minu peal ei pea ja ikka loete minu juttu edasi. :)

Kolmapäev

Ku*adi krõbinad, miks te peate nii kõrgel olema. Miks ehitatakse kõrgeid kappe kui inimesed isegi ei ulatu nendeni. Proovisin hüpata kõrgemale, et vaadata kas ma ulatun ikka tulutult. Tõusin uuesti kikivarvukile ning sirutasin oma käe välja. Natukene veel....natukene.

Kuid enne kui ma jõudsin sellest haarata, tegi seda minu asemel keegi teine. Tõmbasin kiiresti oma käe tagasi ning vaatasin endast paremale. Seal oli Niall lai naeratus näol kes ulatas mulle krõbinate karbi.

“Aitäh.” ütlesin, võttes tema käest krõbina karbi. “Camile.” ütles Niall järsku, mu käest kinni haarates. Asetasin krõbina karbi lauale, ning tõstsin ühte kulmu, andes talle märku et ta jätkaks.

“Sa tead, et sa ei saa Louisi öeldud tõsiselt võtta.” ütles Niall mulle tõsiselt, ikka veel minu käest kinni hoides. “K-kust sina seda tead?” küsisin vihaselt läbi hammaste sisitades, võttes kiiresti oma käe ära. “Rahu, Harry…ta…noh kuulis teie jutuajamist ja noh…” tõstsin ühe oma käe üles, andes talle märku, et ta lõpetaks, et ma sain juba ise kõigest aru. “Sa tead, et sa…” hakaks Niall rääkima kuid ma katkestasin teda uuesti, tõestes õhku oma teise käe, et ta vaikiks. “Niall ma lubasin Louisile, ma võin Harryga suhelda ja kõike aga...ma mõtlesin järele, et see mida tema tegi on andestamatu.” ütlesin nii kindlal häälele kui võimalik, üritades teha talle hästi selgeks enda mõtteid.

“Camile...” Niall hingas sügavalt sisse ning sulges korraks silmad. “Ma saan aru, et see mida ta tegi on andestamatu aga nii mina kui ka sina tead, et ta väga kahetseb seda mida ta tegi.” ütles Niall, Niall tahtis edasi jätkata kuid jälle segasin mina teda oma lausega. “Mina olen oma otsuses kindel.” ütlesin selgel häälel. “Olgu…Lihtsalt Louis ei saa sulle öelda, mida sa pead tegema ja mida mitte.” ütles Niall mulle rahulikult. “Ja mida sina praegu teed?” küsisin käsi ristitades. Niall hõõrus oma silmi, raputades pead. “Camile seda mida tema KÄSKIS sul teha ja mida mina PALUN sul teha on kaks erinevat asja…kas Louis ei rääkinud sinuga rohkem ähvardaval hääletoonil sellal kui mina üritan sinuga inimlikul hääletoonil rääkida.“ ütles Niall mulle selgel hääletoonil.

Pidin tunnistama, et seee mida Niall rääkis see on tõsi. Keda ma peaksin uskuma või keda kuulama. Oma venda, kes praegu põhimõteliselt ignoreerib mind või oma venna bändikaaslast kes üritab kogu oma hingest, et minul oleks parem, et mina teeksin õigeid otsuseid.

Ma puhkesin nutma, otse oma venna bändikaaslase ees. “Ohh Camile, ma ei mõelnud ju seda üldse nii...” ütles Niall kurva näoga, mind kallistades. “Ma ma…ma olen lihtsalt väsinud...saad aru...ja siis.” ütlesin, lõpus, ma ei olnud ise ka päris kindel miks ma nutma hakkasin. Võib olla oli põhjuseks see, et kõik nii Louis kui ka Niall nõuavad mult midagi või sellel on mingi mu põhjus. Issand ma tegin ennast Nialli ees täielikuks lolliks.

“Ma saan aru, kõik see mina ja Harry ja Louis surume sulle kõike peale ja veel su ema.” ütles Niall rahustavalt mu selga hõõrudes. Ema ema ema. Ma hakkasin veel hüsteerilisemalt nutma. Niall kallistas mind tugevamini. “Tšš ma ei teadnud, et sa nii reageerid…anna andeks” ütles Niall. Me seisime Nialliga koos köögis üksteist kallistades, ja ma ei tahtnudki lahti lasta.

“Mis siin toimub?” küsis Louisis hääl, meile üsna lähedalt. Ma eelamdusin kiiresti Nialist ning pühkisin oma varrukaga pisaraid. “Midagi.” ütlesin võib-olla liga kiiresti ning tormasin ülesse oma tuppa, et kooliks sättida. Kur*t krõbinad jäid kööki laua peale.