Broken

9 osa

Esmaspäev

Kaks päeva. Kaks päeva kui ma pole midagi söönud. Ma ohkasin kas ma peaks jätkama...Ei hull oled. Karjus minu alateadvus, mille peale ma pead raputasin, haarates oma teki äärest kinni, mõeldes tänasele päevale. Ma ei taha seda. Ma tahaks hoopis lebada siin voodis terve päeva ja lõõgastuda.

Mu uks läks lahti pärani lahti, paljastades Louisi. Ta oli üllatunud ilmega, kui mulle otsa vaatas. “Sa oled üleval?” küsis ta, liikudes minu voodi poole, oma kerge kõnnakuga. Jälgides mind tähelepanelikult. “Ma…j-jah...ma olen lihtsalt väga närvis tänase päeva pärast.” ütlesin talle ausalt otsa vaadates, tõuestes istukile ning tõmmates oma tekki endale veel lähemale. Louis ohkas kergelt selle peale mida ma ütlesin.

“Camile sa ei pea millegi pärast muretsema, sa oled kõige ilusam, ja kõige toredam tüdruk keda ma tean.” ütles Louis, voodile istudes silitades pöidlaga õrnalt mu paremat põske. “Louis sa tunned mind vaevalt paar päeva, äkki ma osutun mingiks mõrvariks.” ütlesin talle tõsiselt otsa vaadates. Louis naeratas heatahtlikult, võttes oma pöidla ma põselt ära. “Ma olen täiesti kindel, et sa ei hakka.” ütles Louis, lai naeratus näol. Ma ei suutnud vastu panna, kuid hakkasin naerma. Louis raputas pead surudes ühe õrna suudluse mu laubale, kui ma olin natukene maha rahunenud.

Ma ajasin ennast püsti, minnes vannituppa, jättes segaduses oleva Louisi seljataha. Jätsin vannitoa ukse lohakalt lati ning pesin oma näo puhtaks, samuti hambad. Kamisin korralikult juuksed ära, et mitte ühtegi sõlme sinna jätta.

Louis avas vaikselt ukse, tõstes mind üles ning pani mind valamu äärele istuma. “Mida sa teed?” küsisin tema käest kulmu kortsutades. Kuid Louis ei ölnud midagi, avades ühe sahtli, mu silmad läksid sellest vaatepildist pärani...see pole võimalik. Ta soras seal natueken heitis ühe kiire pilgu minule ning jätkas oma tegevusega “Louis, te poleks pidanud.” ütlesin vaadates seda meigihunnikut mis sahtlis oli. Louis ainult naeratas mulle õrnalt. Ta võttis välja selle mille otsis. See oli üks pruun pisikese purgis olev plöga, ausalt öeldes ma ei tea meigist eriti midagi. “Mis see on?” küsisin purgile osutades, ta silmad läksid natukene pärani, heites ühe pilgu purgile siis mulle. “Camile sa oled tüdruk sa peaksid seda teadma.” ütles Louis mulle natukene naeratades, ta vist ei saanud aru kui väga see mulle praegu südamesse läks.

Ma langetasin pead, tundes kuidas pisarad hakkavad silma tulema ning mu nägemini muutus uduseks, kuid ma hoidsin neid tagasi. “Kuidas sa võisid?” küsisin talle nüüd otsa vaadates. Tal oli korraks arusaamatu pilk, kuid järgmine hetk ta näoilme muutus arusaades mida ta valesti ütles. “Camile anna andeks ma ei tahtnud.” ütles Louis väga kurval häälel, silitades õrnalt mu õlga. “Sa teadsid väga hästi, me oli vaesed, me ei saanud seda endale lubada.” ütlesin, nüüd olin mina see kes pead raputas. Louis tuli mulle lähemale ning kallistas mind tugevalt. “Palun anna andeks…mul läks see meelest.” ütles Louis mulle, silitades juukseid mu seljataga. “Pole midagi.” ütlesin, naeratades talle õrnalt kui me eemaldusime üksteisest.

“Tagasi sele juurde mida ma küsisin, mis see ikkagi on?” küisisn, ajades pead natukene viltu, uurides pisikest purki Louisi käes. “See on jumestuskreem…see ajtab sul varjata sinu sinikaid.” ütles Louis mulle lihtsalt seletades. “Tõesti.” küsisin ning ma olin praegu täiesti kindel, et ma naertasin selle hetkel nagu viimane tola. “Mhm.” vastas Louis mulle, pigistades natukene jumestuskreemi oma sõrmele. Ta hakkas juba seda mu põsele panema, kuid ma peatasin ta.

“Oota, kas sa üldse tead mida sellega tegema peab?” küsisin kahtlevalt. Louisi põsed tõmbusid natukene roosakaks. “Noh Eleanor õpetas mind natukene.” ütles Louis, maha vaadates, vältides minu pilku ning hammustades oma alumsit huult. “Kes on Eleanor?” küsisin laialt naeratades. Ta tõstis oma pilgu ning vaatas mulle sügavalt silma. “M-minu tüdruk.” ütles ta juba punastades. Louisil on tüdruk. Ma naersin raputades pead. “Louisil on tüdruk.” ütlesin, lükates teda õrnalt vastu õlga. “Ole vait.” ütles Louis naearatdes, pannes jumestuskreemi minu põsele. “Ära naera.” ütles Louis mulle tõsiselt otsa vaadates. “Ma üritan.” ütlesin samal ajal üritades maha rahuneda.

*

 Ta sai lõpuks valmis. Tegi ühe sammu taha poole ning naeratas mulle heakskiitvalt. “Valmis.” ütles Louis, totaalselt uhke oma teoga, millega ta just hakkama sai. Ma hüppasin valamult maha, ning vaatasin ennast peeglist. Wow. Mu sinikad olid kadunud nagu imeväel, ning ma nägin välja puhanud...normaalne. Midagi uut minu jaoks, arvestades sellega, et ma ärkasin oma vanas kodus iga päev punaste paistes silmadega. Ei Camile unusta see on minevik. ütles minu alateadvus.

Ma pöörasin ümber, naeratades õrnalt Louisile ja kallistasin. “Aitäh.” ütlesin vaikselt. “Sinu jaoks ükskõik mida.” ütles Louis samuti sosistades. “Sa peaksid riidesse panema, sa ei taha ju hilineda oma esimisel koolipäeval uues koolis.” ütles ta mulle kui me eemaldsuime. Ma noogutasin õrnalt, peale seda Louis lahkus jättes mind riideid vahetama. Ma läksin oma suurde gardroobi, vaadates üle riided. Ma ei tahtnud oma esimesel päeval uues koolis välja näha, mitte liiga lit*akas ega ka mitte liiga ükskõikne. Ma kõndisin natukene garderoobis ringi suutmata otsustada mida selga panna.

*

“Camile kiirusta, me jääme hiljaks.” ütles Louis umbes 15 minuti pärast kui ma püksilukku kinni tõmbasin. Ma võtsin veel koti mille ma garderoobist leidsin ning suundusin kiiresti alla. “Oh lõpuks...tule söö” ütles Louis köögilaua tagant püsti tõustes, liikudes minu poole. Sh*t. “Ei me võime minna.” ütlesin juba ukse poole minnes, Louis kortsutas kulmu aimates juba midagi, kuid ta kehitas ainult õlgu, jättes selle sinnapaika minu õnneks. “Uh olgu.” ütles Louis ning me liikusime koos koridori.