Broken

12 osa

Ärge unustage vajutada "VOTE" ning komenteerida ja te peaksite nägema minu totakat naeratust koguaeg kui keegi komenteerib. AITÄH TEILE KES SEDA IKKA VEEL LOEB.

Esmaspäev

“Camile.” karjus Louis, kohe kui ma olin oma pizza tüki lõpetanud. Ma, vaatasin korraks teistele poistele otsa aga nemad lihtsalt kehitasid õlgu. “Ca...siin sa olekdi.” ütles Louis elutuppa jõudes, endal vihane nägu peas. “Ma…” ma ei jõudnud midagi öelda kui ta segas mind vahele tõstes oma käed üles, andes sellega märku, et ma teda kuulaksin. “Camile kus sa olid, ma ootasin sind kooli juures ma ei tea kui kaua, ma arvasin, et midagi on juhtunud.” ütles Louis kindlal häälel, samal ajal kulme kortsutades. Ma nihelesin natukene oma koha peal, see olukord oli minu jaoks ebamugav eriti veel siin, siis kui kõik poisid vaatasid mind ja Louisi kordamööda tähelepanelikult.

“Rahu Louis, rahune maha.” ütles Niall, püsti tõustes. Louis saatis Niallile korras vihase pilgu, astudes talle natukene lähemale. “Sina ei tule mulle siin ütlema mida ma pean tegema ja mida mitte.” ütles Louis talle vihaselt, nii et ta nägu tõmbus punaseks ning kaelal oli ta veresooni selgelt näha.

Sulgein korraks silmad, tõuestes nüüd samuti püsti. “Louis palun, meil jäi lihtsalt paar tundi ära, ma helistaisn sulle aga sa ei võtnud vastu.” ütlesin, üritades sälitada rahulikust oma hääles. Louis kissitas minu poole silmi, raputades samal ajal pead. “Teil ei jäänud mingid tunnid ära, üks tüdruk rääkis, mulle, et sa peksid kedagi ning sind saadeti koju...on see tõsi?” ütles Louis mulle karmilt, Niall oil nüüd uuesti maha istunud endal jahmunud nägu peas. “Mida…ma pole midagi sellist teinud.” Karjusin, samal ajal endal hääl natukene värisedes, suutmatta uskuda tema sõna. Kes seda teha võis? Sophie või Alison?

Louis hingas sügavalt sisse, raputades samal ajal pead. Haarates oma lõuast kinni, mõeldes vist selle üle kumba uskuda oma õde või võõrast tüdrukut. “Ma ei tea keda uskuda.” ütles Louis lõpuks öeldes. Kuidas ta sai nii öelda? “Louis kudias sa võid, ta on su õde.” ütles Harry enne kui ma tahtsin midagi öelda. Ooh tema madal hääl ja kuidas ta...STOP.

Louis jooksis oma käe läbi oma juuste samal ajal hambaid kokku surudes. “Kur*t ole vait, keegi pole sinu käest midagi küsinud.” karjus Louis nüüd Harry peale. See kogu olukord tekitas segadust. Ma ei teadnud mida öelda. Ma ei teadnud mida teha. Ma ei teadnud kuidas käituda Kes küll võis nii alatult valetada?

Kuid enne kui keegi meist midagi öelda jõudis kuulsime koridori välisust. Paar sekundit läks mööda ning elutuppa jõudis isa. MINU isa. Ma ei mõelnud hetkegi kui ma tema kallistusse langesin. Samal ajali kui MINU isa rahulikult mu juukseid silitas.

“Kuidas sul läinud on?” küsis isa mulle kõrva sositades. Ma kehitasin õlgu, mul polnud õrna aimugi kuidas sellele küsimusele vastata. Mu isa tõmbus kohe eemale, kükitades natukene, et ta mulle ilma takistuseta otsa vaadata saaks. “On ikka kõik korras?” küsis isa minu käest. Ma neelatasin raskelt. “J-jah.” ütlesin samal ajal kaasa noogutades. Ta naeratas mulle laialt, kuigig tema silmad olid kurvad, ning pöördus siis poiste poole.

“Kas kõik on korras? Hoolitsesite minu tütre eest ikka hästi?” küsis isa, üritades oma näole naeratust surude, kuigig see ei tulnud tal päris hästi välja. Ma hammustasin tugevasti alumist huult ning vaatasin maha oma rohelisi sokke. “Loomulikult.” ütles keegi poistest.

“Sii on h-hästi.” ütles isa endal hääl natukene värisedes. Ma ei julgenud poistele otsa vaadata, ma ei tahtnud näha Louisi kurja nägu ega Harry kurba pilku mis nagu puuriks minu hinge. Mul oli piinlik. Piinlik selle eest mida ma “tegin” või piinlik... ma ei jõudnud oma lauset lõpetadagi kui mu isa vahele segas. “Tule mul on vaja sinuga rääkida.” ma noogutasin hoides pilku ikka veel oma sokkidel.

Ta viis mind trepist ülesse oma tuppa. “Istu voodile.” ütles isa mulle nii rahulikul toonil kui suutis. Ma ei taha ettegi kujutada mida ta mulle rääkima hakkab. Ma lihtsalt ei taha. Tundsin kuidas raskus voodil langeb andes mulle märku, et isa istus minu kõrvale. “Asi pole päris selline nagu sa oled endale ette kujutanud.” ütles isa mulle raskelt ohates.

Kortustasin kulme, suutsin nüüd lõpuks ometi tõsta oma pilgu, et talle otsa vaadata. Ta silmad oli selged kui vesi ja puhas kui taevas, et see tekitas mulle külmvärinaid. “Mida sa sellega öelda tahad?” küsisin. Ta ohkas uuesti raskelt. “Emma…Louisi ema, me kohtusime temaga umbes 24 aastat tagasi…aga see suhe kestis ainult 3 kuud peale seda läksime tülli, see oli suur tüli. Ei läinud kaua aega mööda kui ma kohtusin sinu emaga, me olime väga õnnelikud. Neli aastat pärast sündisid sina. Varsti sain teada, et Emma oli surnud ning mul on 4 aastane poeg .” ütles isa nutma puhkedes. Ma silitasin tema õlga rahustavalt. “Isa…” ütlesin, olin kohe valmis nutma puhkema. Ta neelatas, köhatas korraks kurgu puhtaks, andes teada, et ta on valmis jätkama.  “Ma rääkisin su emale kõik ausalt ära, samuti läksime sinu emaga tülli, ta ei tahnud mind näha, ega minuga mingit tegemist teha Kuid ma ei jätnud teid abita...ma saatsin teile iga kuu raha, erinievaid majapidamistarbed, riided...aga ta saatis alati tagasi ta ei tahtnud minu abi võtta. Aasta aega tagasi ta ütles mulle, et tal on vähk ja...” ma ei lasknud tal lõpetada, kallistades teda tugevalt. “Sa ei pea jätkama.” ütlesin talle sosistades. “Mul on nii kahju” ütles isa mulle, samal ajal nutmisest juba rappudes. Ma ei öelnud midagi vaid kallistasin teda tugevamalt.

Me kallistasime seal veel paar minutit, kui isa tõmbus eemale. “Ma pean tööd tegema.” ütles ta mulle otsa vaadates. Ma noogutasin talle, enne kui ta mu toast lahkus.

Ma hakkasin nutma kohe peale seda kui uks sulgus. Ma ei tea teadnud mida teha, mida mõelda. Mul oli vaja kellekiga rääkida, kedagi kellele südant puistada. Lahkusin oma toast ning koputasin uksele mis asus minu kõrval. Natukene aega läks mööda kui uks avanes ning seal seisis Harry, kelle silamd läksid üllatusest suureks. “M-ma” ütlesin kokutades, ning järgmise hetkell ma kallistasin teda tugevalt. Harry oli korraks kohkunud kuid kallistas mind siiski tugevalt vastu. 

Ta tõstis mind järgmisel hetkel sülle, lükates jalaga oma selja taga ukse kinni kui me tema toas olime. Me istusime tema voodile, mina ikka veel kallistades teda tugevalt. “H-harry mul on kõik halvasti.” ütlesin veel hullemini nuttes. “Tšš…asi pole nii hull.” ütles Harry mulle rahustavalt, silitades minu juukseid. “On küll...mul pole mitte kedagi m-mu ema on surnud, koolis ma ei saa ka aru mis toimub ning Louis ma arvan, et ta vihkab mind...m-mina vihkan ennast.” ütlesin puhates oma pead tema rinnal, haarates tema särgist kinni. “Ei ei Camile sa ei ole üksi, ma tean, et sa ei ole süüdi, ma proovin Louisiga rääkida...ma aitan sind.” ütles Harry rahustavalt. Ma panin oma jalad Harryle sülle kui ma tundin kuidas mu silmad raskemaks muutuma hakkavad. “Aitäh.” ütlesin natukene väsinud häälega. Harry surus mulle ühe suudluse pealaele enne kui ma tema süles magama jäin.