Broken

26 osa

Reede

Ärkasin võpatades ülesse, kui sain aru, et täna on reede ja mul on vaja kooli minna. Me olime ikka veel diivanil, mina Davidi käte vahel, kes magas nii magusalt, et patt oleks teda olnud praegu üles äratada. Üritasin Davidi haardest ettevaatlikult vabaneda, et ennast kooli hakkata sättima. 

"Mmm" ümises David, kui ma olin tema haardest peaegu vabanenud. "David täna on veel reede." ütlesin natukene naerdes, kuid ta haaras veel tugevamini minu taljest kinni , keeldudes lahti laskmast. "Ei, ärme lähe täna kooli." ütles David kinniste silmadega. "David ma ei saa, ma olen juba niigi palju puudunud, ma ei saa seda endale lubada ja teiseks ma üritan..." ei suutnud oma lauset lõpetada, kui David oma lausega vahele segas. "Tššš sa räägid liiga palju, lihtsalt palun jää siia minuga, ja sa oled niigi juba kooli hiljaks jäänud...ma arvan." ütles, David ja tema haare minu taljel lõdvenes.

Haarasin laualt oma telefoni, et kontrollida kella. Ja David ei eksinudki, kell näitas juba üheksat läbi, mis tähendas, et ma olin esimese tunni maha maganud. Ei usu, et praegu oleks mõttet kooli minna. "Ma ju ütlesin sulle." ütles David mulle, kui ma olin oma telefoni tagasi lauale pannud ja uuesti Davidi kätte vahel. Kuid mina raputasin selle peale ainutl pead. 

Te ei kujuta ettegi, kui hea see tunne on, olla kellegi kaisus, kes on teile väga oluline ning keda te kardate kaotada. "Millest sa mõtled?" küsis David, kui keertus minu juuksesalku oma sõrmede vahel. "Ah...mina...mõtlesin sellest kui õnnelik ma olen, et mul oled sina." ütlesin ning peale seda lauset tundsind, kuidas ma punastan. "Aga tead mille üle mina õnnelik olen?" küsis David salakavalalt ning laskis minu juuksesalgust lahti ja vaatas mulle silma. "No räägi mulle, ja mille üle sina meil õnnelik oled siin elus?" küsisin vaiskelt itsitades. "Ma oledn väga õnnelik, et minu elus on ilusaim, toredam, ideaalse iseloomuga ja inteligentne naine, keda iga mees soovib endale saada ja iga naine soovib tema asemel olla, ja see inimene oled sina." ütles ta mind kirglikult suudeldes, andmata mulle võimalust talle mdiagi vastu öelda.

Ma suudlesin teda otsekohe vastu, tõmmates teda õrnalt juustes, mille peale ta oigas. "Ma ei suuda sulle vastu panna." ütles David järsku ja eemaldus minust. Kuid ainult selleks, et võtta endal seljast ära T-särk. Ei teinud sellest eriti välja ja suudlesin teda uuesti. Mida rohkem aeg edasi liikus, seda kirglikumaks meie suudlus muutus. David liikust oma kätega mööda minu keha alla, mille peale ma muutusin närvilisemaks. Ta üks käsi peatus minu püksinööbil, ja oli valmis seda juba lahti tegama. Sain koheselt aru, mis praegu toimuma hakkab ja tõukusin ta eemale. Ma polnud selleks valmis, ma olen veel liiga noor, ma ei saa seda teha.

"Camile." puudutas ta õrnalt minu õlga, millea peale ma liikusin temast eemale. "Ära puutu mind, te poisid olete kõik ühesugused, kasutate tüdrukuid ainsa eesmärgi nimel." rääksin, ning tundisn kuidas mööda minu põski voolasid pisarad. "Ei Camile,  sa said valesti aru, ma ei ole selline ma luban." üritas David mind veenda, kuid mul oli millegipärast teda raske uskuda. "Kust ma tean, et sa ei valeta? Kuidas ma saan sind usaldad?" küsisin ning tundsin kuidas mu käed värisevad. "Camile, ma ei sunni sind milleksi mida sa ei taha või milleks sa valmis ei ole...ma võin oodata nädalaid, kuid võib-olla isegi aastaid." üritas David mind veenda. Ma olen segaduse, täiesti segaduses. Minu süda ütleb, et seda inimest siin minu ees,  ei tohi usaldad, kuid minu mõistus on konsentreeeritud millegile muule. Harryle.

Ma vaatasin talle nüüd korralikult otsa, tundes kuidas ma punastasin, tema öeldu peale. "Tead ärme mõtle selle peale...tule ma viin su välja." ütles David oma kätt minu poole sirutades, mille ma lahkelt vastu võtsin. "Olgu aga peale seda ma pean koju minema, ma ei taha ettegi kujutada, mis minuga saab, kui mu isa ja vend teada saavad ,et ma ei läinud täna kooli." üritasin talle seletada, kui me kõndisime välisukse poole.