Broken

14 osa

Palun väga vabandust, et ma pole uusi osi positanud. Lihtsalt kool ja teate küll kui palju õpetajd annavad kodueidtöid ja palju kontroltöid. Loodan, et teile meeldib, loomulikult ärge unustage komenteerida ja vajutage "VOTE" te tõesti teete sellega mu päeva veel paremaks. 

Teisipäev

“Valetaja.“ oli esimene sõna mida ma kuulsin Louisilt kui ma koju jõudsin. “Ma ju ütlesin sulle, et see polnud mina.“ ütlesin jõuetul häälele, raskelt ohates. Nägin kuidas tema sõrmenukid tõmbusid rusikasse kui ta mulle lähenes. “Kuidas sa võisid minna minu bändikaaslase tuppa ja magada temaga.“ karjus ta mulle näkku. “M-ma.” ma ei teadnud mida öelda, kuna asi polnud nii nagu Louis arvab. “Mida? Pole midagi öelda, mängid siin süütukest.” ütles Louis käsi rinnal ristitades. “Ma ei mängi süütukest pole kunagi mänginud.” ütlesin tema peale karjudes, pisarad mööda põski alla voolamas. “Mida sa praegu teed? Valad siin pisaraid arvates, et mul hakkab sinust kahju?” küsis Louis õelalt. Kõik mulle aitab. See pole minu vend, tema ei kuulu minu perekonda.

Ma pöörasin kannapealt ümber ning jooksin minema. Mööda asfaltit Loisi hääl midagi karjumas kuid ma ei suutnud aru saada mida ta karjus või rääkis, kuna ma olin summutatud oma pisaratesse. Jõudsin jälle randa, see sama koht kus Harry mind lohutama tuli. Aga nüüd on kõik teisiti, ma olen siin täiesti üksi, täiesti ihuüksi. Ainult mina, minu pisarad ja minu mõtted.

Istusin rahulikult pingile ning uurisin oma küüsi mis olid jubs koledad ja hoolitsematta. Ma olin juba natukene rahunenud kui nägin eemalt tuttavat kuju. See oli ei keegi mu kui David. Ja uskuge või mitte aga mul tema nägemise üle hea meel. Ta märkas mind kohe ning kõndis naerusuil minu poole, kuid tema naeratus vajus aina rohkem alla kui ta mulle lähemale jõudis.

David kükitas minu ette, haarates minu väikesed käed enda suurte kätega kinni. Ta vaatas mulle oma kurbade silmadega otsa, kui ta ühe pöidlaga pühkis ühe pisara minu põselt. “Mis juhtus?” küsis David minult nii sooja häälega kui võimalik, kartes mind ära ehmatada. Ma ei suutnud midagi öelda, vaid puhkesin uuesti nutma veel hullemini kui enne. “S-sa ei pea rääkima kui sa ei taha.” ütles David, oma huult hammustades samal ajal mu õlga õrnalt silitades.

“Tule.” ütles David mulle oma kätt sirutades, kui ta oli püsi tõusnud. Ma vaatasin talle oma vesiste silmadega otsa, olles üllatunud tema sõna üle. “Kuhu?” küsisin, raskelt neelatades. “Ära muretse, see meeldib sulle.” ütles ta mulle julgustavalt naeratades. Mõtleisn selle peale, kui oma põske närisin ning David ikka seisis minu ees, väljasirutatud käega, lootusrikka ilmega. “Olgu ma tulen.” Ütlesin, pühkisin oma pisarad põsekdelt ära ning võttsin vastu tema väljasirutatud käe.

*

Me olime Davidigajuba natukene aega vaikuses kõndinud, kui David otsustas vaikuse meie vahel katkestada. “Mis sul siis ikkagi juhtus?” Rääkisin talle kogu oma loo ära, mitte midagi varjamatta, kuidas Alison minu peale valetas ja kuidas minu vend mind ei usus. David võttis paar sekundit aega, et mõelda see kogu informatsioon uuesti korralikult peas läbi. “Alison ongi selline, mitte midagi isiklikku, tal on selline iseloom. Kui midagi on sa võid alati minu juurde tulla ma annan Alisonile hea õppetunni.” ütles David, naljatades, mille peale ma naerma hakkasin. “Sa naerad, see on hea, naeratus sobib sulle.” ütles David, mille peale ma vaatasin maha enda jalanõusi, et ta ei näeks, et ma punastan. Kas ta flirtis minuga?

“Jõudsimegi kohale.” ütles David rõõmsalt, järsult seisma jäädes. Vaatasin enda ette, pisikene maja mille peale oli kirjutatud kohvik. “David see on kohvik.” ütlesin naerdes samla jala pead raputades. “Ära naera, see on väga hubane kovhik.” ütles ta tõsisel häälel, mis mind veel rohkem naerma pani.

Nagu David ütleski kohvik oligi hubane. See oli väike kohake koos kaheksa lauga. Kohvikus olid ainult üks vanapaarike, kes sõid koos koogikest. Ning kohviku nurgas oli lett, kus oli keskealine naine naeratus näol.

Järsku mulle meenus karm tõsiasi. Mul ei ole raha kaassas. “David.” ütlesin järsul ning  haaraisn kiiresti tema käest kinni. “Mis on?” küsis David mureliku häälega ja sama kurbade silmadega. “Mul ei ole raha kaasa.” ütlesin piinlikuse tundest maha vaadates, kui mõne hetke pärast kuulsin tema helisevat naeru. Vaatasin talle kiiresti otsa, kortsutades kulme. “Aga kes ütles, et sina maksad?” küsis David, õrnalt muiates liikudes ruumi keskele, ning liigutas tooli, andes mulle märku, et ma istuskin. Naeratasin selle peale, kui õrn ja hoolitsev ja toetav ta tundub. Camile sa tunned teda ju ainult kaks päeva. Aga ta tundub nii tore. Issand ole vait alateadvus.

David tõstis ühte kulmu, ning vaatas mind pikalt, kui ma ikka veel seisin sama koha peal. Ma liikusin huult hammustades Davidini ning võtsin toolil istet. David istus naeratus suul minu kõrvale. Mõne hetke pärast tuli teenindaja, kes ulatas meile menüüd. Menüüs polnud peaegu mitte midagi peale kookide ja pirukate.

*

Me olime Davidiga oma koogid ära söönud, ning meil polnud raatsiimist siit kohvikust lahkuda, rääkisime oma elust, sõbradest, nagu me oleksime tundnud üksteist juba aastaid. “Vabandust aga me hakkame sulgema.” ütles see sama teenindaja leti tagant. David maksis arve ära ning me lahkusime kohvikust. Õue oli juba pime ning natukene külm ja tuuline, kuid samas tundus see kuidagi rahustav.

*

“Mul oli sinuga tore.” ütlesin kui me olime jõudnud minu kodu ukseni. “Minul samuti.” ütles David, samal ajal naeratades. Ning siin me seisime ainult meie kaks, ja vaikus meie vahel. Kui järsku juhtus midagi imelikku midagi uskumatut. David tuli mulle lähemale, ning hakkas alla nõjutama. Kas see tõesti juhtubki praegu? Kas ta kavatseb mind suudelda? Kuid enne kui ma midagi teha jõudsin, tundsin kuidas Davidi soojad huuled minu omadega kokku puutusid ning mul polnud mitte midagi selle vastu. Minu esimene suudlus...lõpuks ometi.

Mõne hetke pärast me eemaldusime, mõlematel naeratused näol. “Homme näeme.” ütles David. “Jah homme.” ütlesin veel laiemalt naeratades, avades oma kodu ukse.

Võtsin jalanõusi ära suur naeratus näol, kuid mu naeratus kadus kui ma nägin enda ees seismas Nialli. “Ma nägin.” ütles Niall vihaselt. Mõtlesin korraks kuidas käituda. Kas nõustuda temaga? Või eitada kõike? Otsustasin teisi varjandi kasuks. “Mida millest sa räägid?” küsisin süütult, pead raputades. “Sa suudlesid.” ütles Niall, pead kõrvale kallutades. “Mis siis?Minu arust on see täiesti normaalne.” ütlesin ausalt. Niall raputas tüütult pead. “Lihtalt ma ei usalda teda.” ütles Niall. Kortustasin oma kulme. “Aga mina usaldan.” ütlesin talle natukene ülbelt, Niall ohkas selle peale. “Anna andeks ma lihtsalt muretsen.” ütles Niall oma kukalt sügades. Ma ohkasin kergetunult ning minu näoilme pehmenes koheselt. “Ära muretse, minuga ei juhtu mitte midagi.” ütlesin talle soojalt naerates. “Lihtsalt….lihtsalt Harry….ta…” jäi Niall äkitselt vait. “Mis temaga?” küsisin pead raputades, saamata aru kuhu ta sihib. “Ah, unusta ära.” ütles Niall käega lüües.