Broken

22 osa

Ma peaksin teid tänama, tänama kuna te olete ikka loete minu lugu edasi, mis sest, et ma mingi aeg postitasin hästi harva, kuid ma provin ennast parandada. See osa tuli palju pigem, pigem kui ma enne mõtlesin. Ning ma loodan, et teile meeldib. Ärge unustage vajutada "VOTE" ja komenteerida. Ja kindlasti vaadake minu treilerit see on 1 osa meedias olemas :)

Kolmapäev

Ma lõpetasin just hommikusöögiga ja pidin juba kiirustama kui tahtsin õigeks ajaks kooli jõuda. Viisin kausi kraanikuassi ja liikusin koridori. Panin jalanõud jalga ja vajutasin ukselinki, olles valmis juba välja astuma. “Camile.” ütles Louisi hääl, minu selja tagant. Mida ma tegema peaksin? Kas ma peaksin seisma jääma, ja ära kuulma mis tal öelda on? Või hoopis teda ignoreerima. Ma otsustasin teise varjandi kasuks ja astusin uksest välja nagu ma poleks teda kuulnudki.

“Oota.” kuulsin veel Louisi häält kui sulgesin ukse ja kiirendaisn oma sammu. Kuulsin enda selja tagant jooksusamme. Louisi käsi haaras minu õlast pöörates mind kiiresti ümber. “Mida?” küsisin väsinult. “Kas me saaksime rääkida?” küsis Louis ühe käega pühkides laubalt higipisaraid. Kas ta oli närvis? Kiiresti Camile, mõtle midagi välja. “Äkki hiljem, ma jään muidu kooli hiljaks.” üritasin olla oma vennaga nii viisakas kui võimalik, tuletades endale meelde, et ta ilmselgelt soovib minu jaoks ainult head. “Ma võin sind ära viia aga palun mul on vaja sinuga rääkida.” ütles Louis nüüd minu õlast lahti lastes, kuid ma ei öelnud midagi, vaid vaatasin talle vaikides otsa. Endalegi üllatusena noogutasin talle ja manasin näole kerge naeratuse.

Ma arvan, et Louis õlgadelt oleks nagu mingi raskus langenud kuna, tundus, nagu ta oleks natukene lõdvestunud. Louis suunas mind enda auto poole ja avas lahkelt ukse. Ma istusin autosse ja ootasin närviliselt millak ta rääkima hakkab. Kuid seda ei juhtunutki, kogu meie autosõit toimus vaikuses. Ei tea kas see meeldis mulle või mitte kuid ma ei tahtnud ise olla see kes alustab kogu seda vestlust.

Louis pole veel öelnud ühtegi sõna sellest saadik peale kui me peatusime kooli ees. Ma ei tahtnud hiljaks jääda, kuid ma ei teadnud ka mida öelda. Louis pigistas tugevasti rooli, nagu ta üritaks seda murda. “Camile, ma palun vabandust.” ütles Louis raskelt välja hingates, nüüd lõdvendes haaret rooli peal. Aga ma vaatasin aknast välja, ei tahtnud talle otsa vaadata. Ta on minu vend, ta oleks kohe pidanud mind uskuma, kohe minu poolele olema, toetama mind.

“Ma ei taha sulle andeks anda, sa oled mu pool-vend...vend sa oleks pidanud mind kohe toetama.” ütlesin oma sõrmedega mängides. “Ma tean, ihtsalt, palun ürita minust ka aru saada. Me saime alles tuttavaks ja ma tulen peale esimest koolipäeva koju ja saan tead, et sa peksid kellegi läbi.” ütles Louis nii vaikselt, nagu ta oleks seda juttu enda toas ette valmistanud. Mida ja kuidas mulle öelda, et ikka tema öeldu mulle hinge läheks ja ma selle üle mõtleksin. Ma mõtlesin kudias talle vastata, kas oodata paar minutit ja mõelda täpselt mida öelda või lihtsalt karjuda tema peale.

“Aru saada, Louis sa olid minu esimene sõber peal minu....ema. Ja sa lihtsalt soovid, et ma sulle andeks annaksin peale seda mida sa tegid?” küsisin silmi sulgedes ja üritaisn oma häält sälitada nii rahulikuna kui võimalik. “Sa reageerid üle.” ütles Louis mulle oma kätt minu käele pannes, et mind natukene rahustada. “Ma pean minema, ma näen, et sellest juttu ajamisest ei tule meil midagi välja.” ütlesin väsinult ja hakkasin autost välja astuma, kuid enne kui ma jõudsin ukse avada. Oli jõudnud Louis autouksed lukku panna. Louisi tegu ehmatas mind ja ma üritasin ühe uuesti ja uuesti autoust lahti teha, kuid see mul ei õnnestunud.

“Louis…” ütlesin väriseval häälel, kuna mulle ei meeldninud see mõte, et ma pean olema praegu koos Louisisga sunniviisiliselt siin autos kinni. “Palun tee üks lahti.” ütlesin ja tundsin kuidas mu hääl lause lõpus värises. Kuid Louis nagu ei kuuleks mind ja trummeldas näriviselt oma pikkade näpudega vastu rooli ja vaatas kiiresti enda taha nagu üritaks kindlask teha ega keegi meid ei jälgiks. “Ei Camile ei ma tahan, et sa mulle andeks annaksid.” ütles ta väga kindal häälel. Ma ole kindel, et kui Louis oleks minu isa siis, oleksin juba pisarates. “Sa ei saa mind sundida sulle andeks andma.” ütlesin pead raputades.

“Ma ei saa aru Harryle andsid sa küll kiiresti andeks, mis sest, et tema tegu oli palju hullem kui minu oma, ja nüüd sa ei suuda oma vennale andeks anda...kas sa jõudsid temasse juba ära armuda?” küsis Louis väga vihaselt nagu läbi hammaste sisistades. Tegelikult tal oli õigus äkki ma andsin Harryle liiga vara andeks aga see teine lause pool ehmatas mind. Ma ju ei armasta Harryt? Ega ju, ma armastan Davididt. “See ongi siis tõsi?” küsis Louis kui ma polnud midagi vastanud. “Ei ei muidugi mitte.” vastasin ma võib-olla liiga kiiresti.

Kuid Louis ei vastanud, selle asemel pööras ta kiiresti ringi ja hakkas sõitma väljapääsu suunas. Mida ta teeb? Mida ta teeb? “Louis kuhu me lähme?” küsisin ja mu hääl oli natukene kähe. Ma sõitisme sõiduteele ja mul oli selline tunne nagu me hakkasime koju sõitma, kuid mida rohkem me edasi sõitsime seda rohkem hakkas kiirus tõusma. “Louis aeglustu.” ütlesin ja ma olen kindel, et kui keegi oleks olnud minu kõrval nad oleksid kuulnud hirmu minu hääles. Louis ei kuulanud mind vaid selle asemel hakkas ta aina kiiremini sõitma. Tundisn kuidas minus hakkas paanika tõusma, ma ei kunagi nii kiiresti autoga sõitnud.

“Louis peata auto.” ütlesin kõvemini, kuid ta vaatas pingsalt enda ette ja vajutas tugevamini gaasi. Mu laubale hakkasid tekkima higipisarad, ja ma muutusin iga hetkega aina närivilisemaks. “Louis ma palun sind.” ütlesin ja nägin uduselt oma pisarate pärast “Ei miks? Kas sa ei arva, et elamine on nõme…sinu ema on surnud, sa pead elama majas kus sa ei tunne kedagi, sa elad koos oma endise kiusajaga, keegi keerab sulle koolis si*ta kkku ja veel sinu vend kes on ikka eriline de*iilik, kas sa soovid ikka veel edasi elada?” karjus ta minu peale, ja kiirendas kiirust veelgi “Louis palun peata auto…ma palun sind.” ütlesin hüsteeriliselt nuttes ja mu keha rappus. Jah ma olen mõelnud surma peale, aga mul ei olnud kunagi nii palju julgust, et seda sooritada.

Louis pigistas korraks rooli, hakates nüüd aeglustuma ja ma nägin eemalt juba meie maja. Ma hakaksin rahunema, kuid minu huultelt pääsesid ikka üksikud nuuksatused. Kohe kui me maja ette jõudsime, keeras Louis uksed lukust lahti, et ma saaksin väljuda. Väljusin nii kiiresti autost kui sain ja jooksin ukse suunas. “Camile oota, ma ei tea mis mulle sisse läks.” ütles Louis mu selja tagant kui ma puudutasin ukselinki. Ignoreerisin teda ja avasin ukse. Ma võtsin kiiresti oma jalanõud jalast, kiirustades ülesse oma tuppa, samal ajal varrukat suu ees hoides, et summutada enda nuukseid. Kuna ma olen kindel, et kõik on praegusel hetkel kodus.

Jõudsin viimasele trepiastemel ja nägin enda ees seisma suurte silmadega Nialli. “Camile mis juhtus, kas sa koolis ei peaks praegu olema?” küsis Niall. Hakkasin raskelt hingama, kuna ma ei soovinud meenutada seda mis just paar minutit tagasi juhtus. Selle asemel ma lihtsalt libisesin mööda seina põrandale ja vaatasin enda ette tühja pilguga samal ajal kui minu pisarad kontrolimatult mööda minu põski alla voolasid. Niall oli nüüd samuti kükitanud ja vaatas mulle murelike silmadega silma.

“Mis juhtus?” küsis Niall minult uuesti. “Louis.” piiksatasin ainult ühe sõna ja hakkasin jälle hüsteeriliselt nutma. “Mis temaga?” küsis Niall leebelt ja mulle tundus, et ta üritaks mind kallistada või teha midagi, et ma enanst paremini tunneksin, kui ma arvan, et ta kartis seda teha. “T-ta ta soovis, et ta mind kooli sõidutaks. Ning m-ma ei olnud nõus talle andeks andma pärast seda pani Louis autouksed lukku ja sõitis minema. Ta hakaks aina rohkem autot kiirendama ja küsis, et kas ma ei sooviks suura, kuna mu elu pole just kõige parem, ja ma kartsin, et ma võin surra.” ütlesin oma kätesse nuttes ja asetades pea põlvedele.

“Mida?” kuulsin meie kõrvalt vihast häält, ma tundsin selle hääle omaniku ära see oli ei keegi mu kui Harry. Ma ei vastanud, mul oli natukene piinlik kogu selle olukorra pärast. Mõne hetke pärast kükitas Harry ka minu ees, ta võttis minu näo enda käte vahele ja pühkis oma mõlema pöidlatega minu pisaraid. Nägin silmanurgast kuidas Niall naeratas mulle ühe suupoolega, tõuste püsti ja läks trepist aalla.

Harry eemaldas oma käed minu näolt ja aitas minul püsti tõusta. Ühe käega võttis ta mu jalgade alt kinni ja teise käe asetas minu seljale, et mind sülle võtta. “Ei ole vaja.” mõmisesin natukene omaette. Ja kuulsin kuidas Harry vaikselt naeris minu peale. “On küll.” ütles Harry ja ma avasin ühe oma silma, et näha kus me oleme, ning minu õnneks olime minu toas. Harry asetas mu õrnalt voodile ja tõmbas teki mulle peale. “Proovi natukene magada, sul hakkab  parem.” ütles Harry leebelt, kui nägi, et ma hakkasin jälle pisaraid valama. Mu silmalaud hakkasid iga minutiga aina raskemaks muutma ja vähem kui kümne minutiga jäin ma magama.