Broken

2 osa

Teisipäev

Vaatasin hommikul peeglisse ning minu põsel olev sinikas oli veel suurem kui eile. Mul ei olnud jumestuskreemigi, et oma sinikat natukenegi kinni katta. Oeh

*

"Omg tal on nii kole nägu, et ee trükiti kohe lennukite oksekottidele," hüüdis Liza jälestusest, kui ma klassi sisenesin. Steven kiitis teda takka, mille peale terve klass nõustus. Võib-olla mulle ainult tundus, et terve klass nõustus. Kuna mul oli selline tunne nagu oleks terve klass on minu vastu, võibolla see oligi nii. "Ma olen Lizaga nõus...ja anna andeks aga ma ei saa päris täpselt aru kas see on sinu nina või kasvatad kolmandat kätt?" küsis Cecilia, naerdes oma enda nalja peale.

Kella helisedes, hakkasin oma koha poole minema. "Mrs. Tomlinson kell helises ja te pole oma koha peal?" küsis meie õpetaja minu käest kurjalt. Matemaatika õpetaja oli kõige rangem õpetaja siin koolis. Oli aru saada, et vähemalt pool klassi nautis seda olukorda. "Õpetaja ma arvan, et te ajasite midagi sassi Mr. mitte Mrs," ütles Nicole vaikselt turtsudes. "Vait!" karjus õpetaja, kuid oli näha, et Nicole see ei häirinud ning ta naeris selle peale.

Terve tund viskasid Nicole ja Amber mind erinevate asjadega. Mina muidugi teesklesin nagu midagi poleks juhtunutki. Esiteks mul pole nii palju julgust öelda nele otse näkku, mis ma neist arvan ja teiseks ma ei taha teiste ees ennast narriks teha, mida ma nii või naa juba olen.

*

Viimane tund oli kehaline, tund, mida ma tõepoolest südamest vihkan. Jõudsin tüdrukte riiestusruumi, kui kõik tüdrukud juba sees olid. Läksin riietusruumi, et saaksin rahus oma tavalised riided oma nii öelda spordiriiete vastu ära vahetada. "Camile," ütles Nicole minu seljatagant. "Issand mul on sinust nii kahju. Mina näiteks ei suudaks küll elada, kui ma oleksin selline paks rõve kalkar. Nüüd tead mis juhtub kui sugulased saavad lapse. Ma ei saa aru kellele sind vaja on. Kas su ema sinust üldse hoolib?  Vaadates kuidas sa välja näed või kuidas sa riides käid...vist mitte," ütles Nicole. Pöörasin järsult ümber ning jäin seda elukat põrnitsema, kes mind räpaste sõnadega loopis.

"Ära räägi minu emast nii!" karjusin Nicoli peale. Kõik tüdrukud olid meie ümber ringi võtnud, vahtides meid tähelepanelikult. "Miks? Ja esiteks minu peale ei karjuta ja teiseks tead kellegil ei oleks kahju kui sa sureksid. Ma olen päris kindel, et su ema isegi ei märaks, et sind enam pole, on mul õigus?" küsis Nicole. "Bit*h," pobisesin endale.

"Mis sa ütlesid?" sisistas Nicole väga vihaselt. "Bit*h," ütlesin julgelt. Nicole nägu muutus vihast punaseks samuti ka Amberi nägu, kes seisis tema kõrval. Nicole poleks vist kunagi usknud, et keegi julgeb teda Bit*сhiks kutsuda, veel vähem tema enda kõige vihatuim klassiõde.

"Palu andeks," ütles Amber. "Ei." ütlesin julgelt, jäädes endale kindlaks. Nicole näole ilmus vastik irve. "Sa ise palusid seda." ütles Nicole. Ning järgmisel hetkel tundsin, kuidas Nicole haaras minu kõrist tugevasti kinni, keeldudes sellest lahti laskmast. 

"Kas sa nüüd palud vabandust?" küsis Nicole kurjalt. Noogutasin eitavalt pead. Kõik tüdrukud vaatasid meid uudishimulikult, nagu oleks tegu väga huvitava võistlusega.

Natukese aja möödudes, hakkas mul tekkima probleeme hingamisega. "Noh kas mõtlesid ümber, Bit*h." sisistas Nicole viimast sõna. Ma üritasin rääkida, anda märku, et ma andsin alla, kuid minu kõrist ei ulnud ühtegi piuksatust. 

Nicolile ja Amberile pakkus see kogu olukord nalja. "Anna andeks," ütlesin vaikselt. "Kõvemini ma ei kuule paks," ütles Amber, midagi sõna sekka öeldes, lüües mind jalaga. "Palun vabandust," ütlesin valjemini seekord, rahuldads Nicole soovi. "Nii juba läheb," ütles Nicole ning lasi minust lahti. Haarasin oma kõrist kinni, üritads oma hingamist taastada. "Iu ma pean nüüd igasjuhuks käed ära pesem," ütles Nicole. Nad läksid minema, jättes mind üksinda oma olukorraga tegelema.