Broken

17 osa

Uus osa , ma tegin selle osa natukene pikema. Ärge unustage komenteerida ja vajutage kindlasti "VOTE" Ma üritan postitada järgmise osa järgmisel nädala, kuid ma ei luba midagi. Teate isegi kuidas õpetajad kontroltöid järsku teevad. Mulle väga meeldis "XoXSannuXoX" komentaar ma ei tea miks aga see komentaar ajas mind miskipärast kohutavalt naerma. Head vana aasta lõppu teile ja veel paremat uue aasta algust teile :)

Reede

Reede. Kahjuks on see päev käes. Matused. Matused toimubad kohas kus mu ema on sündinud ja üles kasvanud. Mõte sellest, et ma näen oma ema surnuna seal kirstus, või tema nime hauakivil, hirmutas mind. Ja mõnes mõttes ma ei tahagi sinna minna, kuid ma arvan, et ema nimel peaksin seda tegema, see on viimane asi mida ma saan veel tema heaks teha.  Ma pole elu sees matustel käinud, mul pole õrna aimugi kuidas seal käituma peab. Ainuke mida ma tean, et seal kantakse musta,

Vaatasin ennast täispikkast peeglist, mul oli seljas ilus kelit pikkade varukatega, mida me koos Nialliga koos eile valimas käisime. See on natukene kurb, et sa pead matustele pidulikmuad riided selga panema, nagu see oleks mingi pidu.

Mu uksele kõlas õrn koputus. “Ja.” vastasin ma lihtsalt. Ma hingasin sügavalt sisse veel peegli ees nagu peegel oleks olnud mingi elusolend, ning pöörasin oma pilgu ukse suunas. Sealt astus sisse Niall, endal mustad viigipüksid jalas, must pintsak ja must lips. Ta vaatas mind kuidagi haletseva pilguga, mis mulle eriti ei meeldinud. Nagu ma ei saaks ise hakkama, kuigi ma saan Niallist ka aru, ta üritab ju ainult aidata.

Ta sammus minu juurde käed juba laiali ajatud, et mind kallistada. Ma tundsin kuidas mu silmadesse hakkavad pisarad tulema, sel korral ma ei teadnud millest. Võib-olla jõudis mulle alles praegu kohale, et ma lähen oma ema matustele, ja võib-olla see tunne oli mulle praegusel momendil natukene võõras. Kuid enne kui ma jõudsin sammugi teha, tundsin kuidas tugevad käed olid ümber minu. Ma kallistasin teda tugevasti vastu.

 “Niall ma ei taha sinna minna.” ütlesin talle nina luristades. “Sa ei pea tulema, ma saan aru.” ütles Niall mulle vaikselt. “Ei ei ma pean minema, ma arvan, et see on vähim mida ma saan veel tema heaks teha.” ütlesin ma temast kiiresti eemaldudes ja hakkasin juba varrukaga oma pisaraid pühkima. Tean halb komme. “Oota.” Peatas mind Niall samal ajal oma taskust midagi otsides, ta võttis taskust taskurätiku, mille peale ma naeratain tobedalt, et kui hooliv võib üks inimene olla.

Ta pühkis oma taskurätikuga minu pisarad ära ning naeratas mulle õrnalt. “Me peaks minema, teised ootavad meid juba all.” ütles Niall ukse juurde minnes ja ust minu jaoks lahti hoides. Ma köhatasin kurgu puhtaks ja panin ühe juuksesalgu oma kõrva taha. “Jah.” vastasin ma lihtsalt ja kõndisin uksest välja.

*

Me saabusime Castro Street 3A just õigeks ajaks. Ma vaatasin pingsalt aknast välja ja oli näha palju inmesi riietatud musta, paljud üksteise õlal nuttes. Ma ei teadnudki, et emal nii palju sõpru ja tuttavaid oli. Kissitasin natukene silmi, et leida kuskilt Davidit kuid teda polnud kuskil näha.

Avasin auto ukse, kui isa oli auto peatanud, ja asutsin autost välja siia külma ja natukene tuulisesse kevadilma. Surudes oma musta jaki endale keha ligidal, et natukenegi sooja saada. Niall pani mulle oma käe ümber minu ja naeratas mulle õrnalt. Teistele võis tunduda, et ma oleme paar aga see ei olnud nii, me olime lihtsalt väga lähedaseks muutunud. Me oleme nagu õde ja vend mitte mdiagi enamat.

Nägin eemalt tuttavat kuju, kuid ma polnud selles eriti kindel. Ning kui me lähemale jõudsime nägin juba, et see oli David. Jooksin kiiresti Nialli haardest kohe Davidi juurde, jättes Nialli võib-olla natukene kohkunult sinna seisma. Ma kallistasin Davidi kohe tugevasti, tal oli samuti must pintsak, nagu paljudel siin olevatel meessoost isikutel. “Sa tulid.” ütlesin, kuna ma ei suutnud eriti uskuda, et ta päriselt tuleb. “Muidugi ma ju lubasin.” ütles David minust eemaldudes, minu põske õrnalt silitades. Ning alles nüüd nägin tema kõrval seisis tuttav tüdruk, see oli ei keegi mu kui Sophie.

Ausalt öeldes ma ei teanudki kas mulle see meeldis, et ta siin on või mitte, kuid sellest vaatamata kallistasin ma teda ikkagi ja tänasin teda, et ta kohale tuli.

*

Panin oma pisaraid tagasi hoides pärna ja lilled ema kirstu kõrvale, samal ajal kui Davidd käsi oli mulle õla peale pandud. Ma ei tohi siin nutma hakata...ei tohi, mitte nii paljude inimeste ees Ma pean olema tugev, ma pean tõestama nendele inimestele, et ma olen oma ema surmast üle saanud. Võib-olla ma olin natukene naiivne, et nii mõelda, aga see oli see mis ma endast praegusel hetkel arvasin.

Ma seisin täpselt Davidi ja Sophie vahel, kui mõlema kumbki käsi oli mu seljale toetuseks asetatud. “Sa võid selle kõik välja lasta.” ütles David mulle kõrva sisse läbi juuste sosistades. Ma teadsin täpset, millest ta räägib. Proovisin tema sõnu eemale peletada mis minu peas aina uuesti ja uuesti keerlesid, kuid ma tundsin kuidas mu lõug hakkas värisema. Mu silme eest hakkas muutuma uduseks ja järgmisel hetkle ma juba nutsin.

“Oh kallis.” ütles Sophie mind ümber pöörates, et ta saaks mulle ilma takistusteta silma vaadata. Sophie täiuslik meik, mida ma nägin umbes 20-minutit tagasi, oli nüüdseks täiesti rikutud, tema pisarate tõttu. Ripsmetušš oli see mis tegi Sophiest täieliku panda. Kuigi ma tahtsin siin selle vaatepildi üle naerma hakata, ma ei tohtinud. See tegu oleks olnud väga südametu nii minu surnud ema kui ka teiste inimeste suhtes.

“Kõik on korras.” pühkisin oma ühe käega pisaraid ja teisega otsisin jaki taskust taskurätti, kuid ma ei leidnud seda. Aga ma ju panin need sinna...või siiski ei pannud? “Näe, võta.” ulatas Sophie mulle taskurätiku, mille ma kohe vastu võtsin ja kiiresti pühkisin ära oma pisarad.

*

Me istusime nüüd kõik inimesed kes olid tulnud matustele Castro Street 3A juures asuvas restoranis. Kõik sõid parasjagu oma toitu ja rääkisid kõrval istujatega millestki. Kuid ma ei suutnud ei süüa ega rääkdia, ma olin nagu tumm, kes vaatas tühja pilguga enda ette, teadmata mida teha.

“Söö midakigi.” ütles Harry järsku minu kõrvalt. Ma vaatasin kulme kortustades vasakule ja seal istuski Harry. “Palun.” ütles ta sosistades. Ma neelatasin raskelt ja võtsin ühe väikese lonksu teest ja pisikese tüki sajakesest mis oli minu ette pandud. “Aitäh.” ütles Harry oma sõrmust sõrmede vahel keerutades, mis oli tal enne sõrmes.

“Kas keegi sooviks Emma Mia kohta midagi öelda?” küsis mingi mees suure laua lõpust, ma isegi ei vaevunus pead tema suunas pöörama. Ma vaatasin järgmisel hetkel ümberringi ja keegi ei tõusnud püsti ega teinud häält.

Ma arvasin, et mina peaks olema see kes midagi ema kohta räägib, kui kellegil teisel ei olnud soovi. Hingasin sügavalt sisse mõeldes, selle peale, et ma pean esineme siin samas suure publiku ees.

Tõusin püsti ning kõigi pilgud olid nüüd minul. Ou see oli vist halb mõte. Köhatasin kurgu puhtaks ning olin valmis juba rääkima. “Hm Camile.” ütles Harry, mitte liiga kõvasti. Vaatasin talle otsa, lootes, et ta asub ise rääkima, kuid selle asemel ta ulatas mulle ainult mikrofoni. Ma võtsin tema käest mikrofoni ja naeratasin õrnalt.

“Tere kõigile...eem ma olen Camile Emma tütar. Ja asusalt öeldes pole mul õrna aimugi mida sellistel puhudel rääkidakse, kuna ma pole kordagi oma elusees matustel käinud. Ja ma arvasin, et ma peaks seda oma ema heaks tegema, ma olen kindel, et talle see meeldiks. Emma oli minu silmis parim ema keda kunagi võiks endale tahta. Ta oli alati minu nimel kõigeks valmis, nagu igagi ema. Ma mäletan kui ma tahtsin endale hirmsasti ühte kaisukaru, ta hakkas ületunde võtma ja ise nälgima, et osta mulle see karu. Igakord, kui ma küsisin temalt midagi näiteks miks me ei tohi päikesel liiga lähedal olla, ta proovis koheselt leida vastust kuskilt raamatust, et mulle vastust kuidagi veel lihtsamalt seletada. Ta oli alati väga rõõmus, mis sest, et me ei elanud viimased mitu aastat eriti hästi. Ja ma tahan, et te jääksite teda mälestama sellise rõõmsa, toreda, tugeva naisena. Ma tahaksin tänada kõiki siin olijaid kes vähegi said täna siia tulla, aitäh teile.” ütlesin oma toolile istudes, ja naeratas endale õrnalt, kuna ma olin enda üle uhke. “See oli väga hea ja ilus.” ütles Harry minu kõrval mulle kõrva sositades. “Aitäh.” ütlesin talle hääletult suud liigutades ja ta naeratas mulle.