Veateade (Writnes & anniepoynter)

Peatükk 12

                                                ↜ღAnnieღ↝

Silmi avades sai mulle kohe teatavaks üks tõsiasi: ma olin ebaõnnestunud. Pilgutasin silmi, mis valgusega harjunud polnud, ja vaatasin palatis ringi. Harry oli mu voodi kõrval. Harry, mitte ükski mu sõber või Tomgi.

"Mida sina siin teed?" küsisin väsinult.

"Sa oled ärkvel... Ma võtaks tunnistuse."

"Mis asja?"

"Räägi, mis juhtus. Kas sa mäletad?"

"Türa, ilmselgelt ma mäletan!"

"Palun rahune. Kirjelda, mis juhtus, siis ma saan ära minna. Kas sa nägid juhti?"

"Milleks seda vaja? Ma tegin seda ise." Mu hääl värises. "Ma ei saa isegi enda tapmisega hakkama!"

"Sa astusid ise auto ette?"

"Astusin."

Ta langetas märkmiku. "Kui sa minuga enne rääkisid, siis mõtlesidki seda?"

Ma ei öelnud midagi. Kas see polnud siis ilmselge?

"Ma ei viinud otsi kokku... ma arvasin, et tahad oma elu korda seada."

"Võimatu."

Ta vaatas mind tõsiselt. "Sa võid ju võõrutusravile minna ja töö otsida."

"Mõttetu."

Ta ohkas. "Nii et enesetapukatse?"

"Jah."

"Hea küll."

"Kas ma nüüd palun võin natuke üksi olla?"

"Nojah," ohkas ta taas ning kõndis minema.

Ma tahtsin nii väga Dougiet näha, aga teda ilmselgelt ei huvitanud. Otsustasin, et mind ei koti enam, tahtsin tundetu olla. Ma raiskasin tema järel jooksmisega vaid aega, pidi ju olema mingi mees, kes mind tahtis. Ja mitte keegi purjus nolk kõrtsist, keegi aus, keegi päris... Aga selle jaoks pidin vist ise ka veidi parem olema.

Tõtt-öelda ma ei osanud enam, ma ei suutnud end muuta. Võibolla kui mul oleks motivatsiooni... aga ainus motivatsioon oligi olnud Dougie. Tomi ma ei tahtnud ja kui Harryl vähegi oidu oli, ei tahtnud ta mind.

Ma tahtsin siit ära, rohkem kui varem. Mõtlesin, mis saaks, kui ma endalt kõik juhtmed küljest tiriks.

Järgmisel hetkel astus aga kabinetti arst. Ta isegi ei rääkinud minuga suurt midagi, peale selle, et kuidas mu enesetunne on, ning vaatas mind üle. Siis kõndis informatsiooni andmata minema. Ma tahtsin teada, mis minust edasi saab, kas nad tahtsid mu kuhugi kinni panna?

Peale arsti sisenes Dougie. Mul jäi süda seisma, ma ei tahtnud teada, mida ta siin tegi, keerasin end tema poolt eemale.

"Annie," sõnas mees tõsiselt.

"Ma ei taha sind siia."

"Sa ei saa mind ära ajada."

"Mida sa tahad?"

"Kas sa tõesti tegid seda meelega?"

"Tegin jah!"

"Miks?!"

"Türa, mõtle korraks minu peale ja arva, miks!" Vaatasin teda vihaselt.

"Annie, jumal küll..."

"Ma olen lihtsalt allakäinud ja mu elul pole mõtet!" Vaatasin nüüd vihaselt juhtmeid oma veenis. Katsusin plaastrit.

"Siis leia see mõte, jumal küll."