Veateade (Writnes & anniepoynter)

Peatükk 8

                                                ↜ღAgnesღ↝

Uuel päeval läksin tööle Dougi autoga. Nii hea tunne oli näha jahmunud Tomi jaoskonna ees suitsu tõmbamas. Esiteks võis ta harjumus meid ühendada ning teiseks oli ta ilme hindamatu.

Astusin autost uhkelt välja ja lukustasin uksed. "Tere hommikust!"

"Tere..."

Otsisin käekotist suitsupaki välja. "Sul tuld on?"

Ta vaatas mind tõsiselt ja sirutas siis käe hõbedase Zippoga välja.

"See on kena," muigasin ja lasin tal oma suitsu süütada.

"Minu arust on see põlastusväärne, kui naisterahvas suitsetab."

Muigasin ja tõmbasin suure mahvi, siis hingasin selle kõik talle näkku. "Ma ei mäleta, et sinu arvamust küsinud oleksin."

Ta muigas. "Ma võin seda ikka öelda. Kuidas niikiirelt auto said?"

"Oh, loomulikult võid," noogutasin.

"Vasta mu küsimusele."

"Võtsin SMS-laenu,“ sõnasin ja vaatasin kergelt muiates eemale.

Ta jäi tõsiseks.

"No tõesti, kas see on oluline?"

"Ma vaatan numbri üle." See ei olnud küll hea... Peale seda viskas ta suitsu maha ja astus peale.

"Eks sa vaata," kehitasin õlgu. "See on sõbra oma."

"Näengi, kes su sõbrad on."

Muigasin. Dougiel ei olnud toimikut, seega ei leiaks Tom niikuinii midagi hullu. Ma ei teadnud, kuidas, aga Doug sai kõigega alati pääsema. Mõnikord aitas ta isegi teistel pääseda.

Lootsin, et see on loogiline, et mu nime pole. Andmed ei liigu nii kiiresti.

"Ära tööle hiljaks jää," sõnas Tom kuivalt ja hakkas minema kõndima.

"Ei jää," kinnitasin.

Mees kõndis majja sisse ja ma tõmbasin suitsu lõpuni, siis järgnesin sisse ja tervitasin kolleege. Neid oli kõvasti kergem oma sõrme ümber mässida kui Tomi, mulle tundus, et Harryle ma lausa meeldisin.

Kõndisin kabinetti, kus Tom juba arvuti taga istus. Istusin ka maha, lükkasin arvuti käima ja trummeldasin sõrmedega vastu lauda.

"Douglas Poynter."

"Tubli."

"Tema on sinu sõber?"

"Miks see sulle korda läheb?"

Tom jäi tõsiseks. "Tal ei pruugi midagi kirjas olla, aga see litapoeg..."

"Mida?" tegin suured silmad.

"Ma teen autole läbiotsimise, ulata mulle võtmed."

"Nalja teed?!"

"Oh, sa ei kujuta ettegi, kui tõsine ma olen. Me oleme teda kaua vahele võtta üritanud, nüüd ulata mulle kohe võtmed."

"Ilma kohtuorderita ei anna ma sulle midagi."

"Kas tõesti?" Ta hoiak muutus ja ta tõusis püsti. "Sa tead teda nädal aega... maksimum? Ja ta laenab sulle oma autot, sa kaitsed kriminaali?"

"Näita mulle ta toimikut siis."

"See on tühi. Anna mulle võtmed, või me näeme sinuga ülekuulamisruumis."