Veateade (Writnes & anniepoynter)

Peatükk 3

                                                ↜ ღ Annie ღ↝

"Ma ei saagi koju või?!"

“Kui kaineks saad ja see inimene veel elus on, siis saad. Kui ta tuleb teadvusele ja esitab süüdistuse, siis ei saa sa kuskile.”

"Ma juba ütlesin ju, see memmepoeg ei esita mingit süüdistust, jumal küll..."

“Me ei tea seda. Nüüd ole vait, mul on tööd teha.”

“Mis tööd? Minu faili lugeda? Miks sa seda üldse lugesid?”

"Sa oled meil väga tihe külaline. Nüüd palun istu maha ja ole tasa."

“Ma pole sind kunagi varem näinud.”

Ta ei öelnud midagi, lukustas mu kongi ja kõndis eemale.

“Kas sa lugesid mu faili, sest ma olen kuum?”

Ta turtsatas ja istus oma laua taha.

“Lugesidki....” muigasin. “Nii armas.”

"Ole palun tasa, muidu lisan selle su toimikusse."

“Lase käia. Lisa siis prostitusioon ka, ja ma varastasin hommikul bensukast paki nätsu.”

"Ma olen tõsine, kui sa ei taha jamadesse sattuda, siis..."

“Mis sul viga on?! Sul oleks nagu ora perses kogu aeg, miks sa oled nii tõsine siis?”

"Kas sa ei saa aru, et sa oled tõsiselt palju jamasid korraldanud?"

“Ma tean ju, et olen. Miks sa sellele vaatamata nii tõsine oled? Ega ma su tütar ei ole!”

 "Sest sa ei riku ainult enda elu, sa põhjustad meile raskusi. Mõtle, kui me peaksime mingit ohtlikku kurjategijat taga ajama, aga selle asemel peame siin sinu baarikaklusi lahku ajama?"

“Te ei saa ühegi tõsisema kurjategijaga hakkamagi. Sellepärast sa mind kinni võtsidki, et mind sa ei kartnud.”

"Nüüd aitab!" Ta tõusis püsti ja vaatas mind vihaselt. "Kui sa kohe ei lõpeta, siis sa hakkad seda kahetsema."

“Kuidas, härra?” muigasin ja kergitasin kulmu, võtin trellidest kinni. “Annad mulle õppetunni?”

"Istu maha!"

“Sunni mind!”

Ta võttis laualt kohvitassi ja kõndis tuimalt minema.

Ma ainult naersin, temaga oli liiga lihtne mängida. Lootsin, et ta saadab asenduseks mõne vanema ohvitseri, kes olid alati nõus igasuguseid diile tegema. Vaatasin seni kongis ringi ja istusin siis voodile, mis üsna ebamugav tundus.

Tahtsin Harry hulluks ajada, võtsin end pesu väele; nad ei saanud minuga midagi teha, kui ma kartmatu olin. Istusin voodi peale ja kohendasin rinnahoidjat.

Õige pea kuulsin eemalt lähenevaid samme. Tõusin püsti ja vaatasin lootusrikkalt ukse poole. Harry tuligi tagasi, aurav kohvitass käes.

“Hei,” naeratasin talle ja lükkasin oma rinnad vastu trelle.

Mehe suu vajus ammuli ning järgmisel hetkel pillas ta oma kohvitassi maha. Hoidsin naeru tagasi ja vaatasin teda, mees vahtis ainiti mu rindu. Tõstsin käe ja silitasin ühte neist.

"Tõsiselt, pane end riidesse või ma kutsun siia kellegi, kellele sa mõju avaldada ei saa."

“Tule parem katsu...”

"Pane riidesse," kordas ta, kuigi ma teadsin, et ta ei tahtnud seda tegelikult.

“Tule siia... puuduta mind.”