Veateade (Writnes & anniepoynter)

Peatükk 26

                                                ↜ღAnnieღ↝

Kuna vein oli ainuke aine, mida sellel ja ilmselt ka järgnevatel õhtutel kätte sain, siis olin seda nii palju kaaninud, et veidi purju jäin. Potsatasin tagasi tuppa jõudes oma voodile ja vaatasin toas ringi.

“See on natuke Dougi toa moodi, aga ei ole ka,” ütlesin ja tõmbasin öökapi seinast ära.

Harry kõndis edasi ja istus enda voodile, mind tõsiselt silmitsedes. Jätsin kapi keset tuba ja kõndisin siis enda voodi juurde, lükkasin selle hoogsalt nüüd Harry oma vastu.

"Mis sa teed?!"

“Lükkasin meie voodid kokku!” Kohe peale selle ütlemist kustutasin tule ka ära.

"Pane nüüd tuli põlema... räägime veidi."

“Ei pane, pimedas on parem rääkida, mulle meeldib pimedus, sest siis ma oleks nagu oma mõtete sees, saad aru? Nagu oma enda ajus või midagi.”

"Kui sa nii paremaks pead..."

“Mhm,” ronisin voodisse ja keerasin end tema poole. “Mis sa rääkida tahad?”

"Kas see on tõesti Dougi toa moodi?"

“Ei ole tegelt, Dougie tuba on nagu... surmaotsus.”

"Kuidas siis nii?"

“Kõik halvad asjad juhtuvad seal.”

"Mis halvad asjad?" Ta tundus mures.

“See halb asi... ja siis see asi,” ajasin end istuli ja näitasin talle oma külge, kus oli suur sinikas. “Ma oleks muidu päris pahane, aga ta armastab mind.”

Harry klõpsatas tule põlema ja vaatas mu keha, suu ammuli.

Ma muigasin. “Ära imesta nii väga, see pole maasikas... Lase tuli ära, mu silmadel on valus?”

"Ta teeb sulle haiget."

“Pole viga,” naersin. “Olen palju hullemat kogenud.”

"Annie, see ei ole okei."

“Mina ei ole ka okei. Kõik on kontrolli all. Aga nagu ma ütlesin, siis seal juhtuvad halvad asjad, aga head ka. Ta võtab mu kaissu.”

"See ei korva ju löömist... ja mis see halb asi on, mida sa mainisid?"

“Mina löön teda ka. Ja see halb asi,” turtsatasin. “Võid ära arvata!”

Ta ei öelnud tükk aega midagi.

“Kas magad?” küsisin siis.

"Kuidas ma peaksin saama magada, kui ma just selliseid asju kuulsin?"

“Mina elan nendega ja saan ju magada?”

"Sest sa ei näe... Kui halvasti see on."

“Ma olen need ise endale kaela toonud,” kordasin Dougi sõnu.

"Ei, sa ei ole..."

“Olen küll. Mina tahtsin tema armastust, teadmata, milline see välja näeks, selle ma ka sain.”

"Ja sa saad ikka aru, et sa pead tema juurest ära tulema?"

“Ma ei pea, kui ma ei taha.”

"Mida sa... kas sa... Annie?"

Ma ei vastanud midagi. Ta oli ka tükk aega tasa.

Ühel hetkel lükkas ta end mulle lähemale ja võttis mu kaissu.

"Ma olen Dougiega."

“Kas ta on sinuga ka?”

"On küll."

Harry ei öelnud midagi.

“Üldsegi, kus sa siis olid, kui mu kasuisa mind lõi? Siis arvasid kõik, et see on normaalne,” podisesin.

"Su kasuisa lõi sind?"

“Lõi jah, palju hullemini. Dougi puhul pole see isegi mainimist väärt, pealegi enamus neist on tehtud... armastuse käigus.”

"Kuidas sa ei näe, et see pole armastus?!"

“Muidugi on. Sa lihtsalt tahad mind endale!”

"See ei muuda fakte!"

“Sa ei kohtleks mind paremini!”

"Millest sa õige seda järeldad?!"

“Sest ma ei väärigi paremat kohtlemist!”

"Sa väärid..."

“Väida nüüd, et sa ei petaks ka.”

"Petmine on väär. Oma kaaslast peab austama."

Turtsatasin. “Ma ei tea, mis maailmas sina elad, Harry.”

"Õiglases."

Lükkasin end ta kaisust ära. “Hea küll. Lase mul Dougi austada.”

"Loomulikult."

Tundsin end veel hullemini. Ma isegi ei tahtnud enam Dougi austada... Harry oli palju parem, vähemalt uskus ta ise oma sõnu.

Pealegi ei olnud löömine ju tegelikult normaalne... Isegi kui ma olin seda kogu kogenud, siis see polnud kunagi hea või normaalne, ja ma ei tahtnud, et Doug seda teeks. Armastust näidatakse ju teisiti. Aga miks ta siis mulle väitis, et mind armastab? Äkki ta tegi seda lihtsalt sellepärast, et mind ära kasutada?

“Harry, kas sa ausalt ka ei lööks mind?”

"Mitte kunagi."

“Aga kui ma su tõsiselt närvi ajaks?”

"Mitte mingil juhul."

“Kui ma teismeline olin ja tujutsesin, siis kasuisa vihastaski ja ütles, et mul oleks vaja meest, kes mu paika paneks. Ja ema andis talle vabad käed.”

"Ja sellepärast sa arvadki, et löömine on okei. Aga see ei ole."

Ma ei öelnud midagi, ohkasin. Ma ju ei arvanud, et see on okei, kui mind löödi, aga ma arvasin, et on okei teisi lüüa küll. Ma ei saanud enam aru, mis oli õige ja mis mitte. Mulle tundus, et kogu mu elu oli segamini paisatud.

Lükkasin end vaikselt Harry juurde tagasi, aga ei öelnud midagi. Mees pani oma käed mu ümber ja ohkas.

Korraga hakkasin muretsema asjade üle, millele ma muidu üldse ei mõelnudki... kas mu juuksed lõhnasid hästi? Kas ta üldse tahtis mind hoida? Lootsin, et vastus mõlemale küsimusele oli jah.

“Head ööd?” küsisin vaikselt.

"Head ööd," pomises ta vastu. Keerasin end ta käte vahel ringi ja panin ta käe rohkem üle enda kõhu. Dougie oleks selle peale mind üldse lahti lasknud, Harry aga hoidis mind kogu öö oma käte vahel.