Veateade (Writnes & anniepoynter)

Peatükk 7

                                                ↜ღAnnieღ↝

“Pane see toigas maha, Annie.”

“Ma pistan selle sulle perse!”

Kõlas taas naer, Harry tõstis relva.

“Sa ei tohi mind lasta,” sõnasin. “Sa ei tohi seda relva kasutada, kui see pole absoluutselt hädavajalik.”

"Sa tahad mind rünnata, ma arvaks, et mul on põhjust küll!"

“Nii kirjutadki aruandesse? Ta tahtis mind rünnata? Eile see küll piisav põhjus ei olnud, miks mina kedagi rünnata võisin! Sa oled üks kuradima silmakirjatseja! Kõik ainult enda kasuks!”

"Nüüd aitab!" Mees kiirustas mulle lähemale ja lõi toolijala mu käest.

Vaatasin teda peaaegu jahmunult, kuid astusin siis tagasi ja teisele poole lauda. “Ma lähen kohe ära! Mulle tullakse järgi!”

"Sa tuled minuga jaoskonda, kus sulle esitatakse süüdistus."

“Ei! Mine ära! Mina ei tule sinuga mitte kuskile! Mina tulen ainult Tomiga!”

Mees ei öelnud midagi, võttis mu käed ja väänas need selja taha, seejärel hakkas mind ukse poole juhtima, kuigi ma panin vastu.

Lõpuks olin peaaegu ukse juures ja hakkasin nutma. “Palun ära vii mind ära, ta tuleb, ta tuleb mulle järgi, ta lubas!”

"Me teeme sulle narkotesti."

“Ei tee! Ma võin ise öelda, mida ma tegin!”

"Ilmselt midagi, mis hallutsinatsioone esile kutsub." Ta hääl oli külm.

“Ta tuleb, ma...” nutsin veel hullemini. “Ma armastan teda ja ta tuleb... ma tean, et ta tuleb.”

"Liigu nüüd!"

Lasin end hoopis vedelaks ja kukkusin põrandale. Kuhu Doug jäi?! Kas see oli tema viis mulle ütlemaks, et ta ei armasta mind? Peale selle mõtlemist lõppes mu nutt koheselt, midagi oleks nagu klikanud, ma tõusin püsti. “Harry, palun lase mind maha.”

"Tom laseb."

“Tom ei tee seda, aga sina teeksid,” sõnasin ja hakkasin viimaks ometi liikuma. “Tee see õues ära, ma... ütle, et ma ründasin sind.”

"Me läheme jaoskonda," sõnas ta kindlalt.

“Ma tahan surra!”

Ta võttis uuesti mu käe, mulle ei meeldinud, et ta seda nii kõvasti hoidis, ja lükkas mind edasi.

Ma astusin kiiremini ustest välja, et minema joosta. Oleksin peaaegu Dougile otsa koperdanud, sest ta hakkas just sisse astuma.Jäin teda, suu ammuli, vaatama. "Doug..."

Harry nügis mind edasi. “Astu nüüd!”

"Vabandust?!" Doug jäi meie ette seisma.

“Palun astuge eest ära, politseiasjad.”

"Kas politseinik kohtleb noort naist nii või? Mida ta tegi üldse?"

“Politsenik kohtleb kurjategijaid tõesti nii. See, mida ta tegi, ei ole avalikult arutlemiseks.”

Dougie murelikud silmad vilksasid hetkeks mulle. "Okei, kui palju sa tahad, et ta minema võiks jalutada?"

Harry naeris. “Härra, tegelege oma asjadega ja sina, liiguta.”

Doug astus meile uuesti ette. "Päris tõsiselt, dude, lase ta lahti."

“Kui te veel politsei tööd segate, siis pean ka teid vahistama.”