Veateade (Writnes & anniepoynter)

Peatükk 27

                                                ↜ღAgnesღ↝

Tom hilines täna natuke tööle, kuigi ta ei näinud küll välja, nagu ta sisse oleks maganud.

"Miks hilinesid?" uurisin.

"Ummikud," vastas ta hajameelselt ja istus laua taha.

"Siin?"

"Jah. Hakkasin paar minut hiljem tulema ka." Mees vajutas arvuti tööle.

"Paar minutit," muigasin.

Ta vaatas mind kulmu kergitades.

"Ei midagi," raputasin siis pead.

"Kuidas eile läks siis?" päris ta.

"Ta oli ise nõus."

"Ja nuga?"

"Seda ei ole... Küll Doug Harryle järgi läheb. Võid kindel olla.”

"Parem oleks. Muidu jookseme veel omadega tupikusse."

"Paigaldasin ta autole jälitaja."

Ta vaatas mind imestunult.

"Nüüd teame, millal ta liikuma hakkab."

"Väga hea," naeratas ta.

Noogutasin. "Ja kuule, nii palju kui me ka ei tahaks, me peame rääkima."

Tomi naeratus hääbus ja ta noogutas tõsiselt.

"See, mis juhtus..."

Jäin vait, ma ei osanud kuidagi alustada. Vaatasin Tomi ootavalt.

"Mida sa siis rääkida tahad?"

Ohkasin. "Kas see, et ma pole abielus, muudab või ei muuda sinu suhtumist sellesse? Siis ma tean. Ja üldsegi, sa ütlesid, et sulle ei meeldi naised, kes petavad. Aga mehed petavad ka! Ja petmiseks läheb vaja kaht inimest, seega ei oleks süü ainult minul! Sina ju suudlesid mind esimesena, arvates, et see on petmine, sa ei oleks ju siis päris süütu... ma ei saa lihtsalt aru, mis toimub."

"Kas sa tahad arutada seda kui petmist?"

"Ei taha."

"Siis millena?"

Hingasin sügavalt sisse. "Me ei pea sellest üldse rääkima, kui see oli sinu jaoks viga, midagi ühekordset. Lihtsalt ütle mulle siis seda, palun."

"Tahad korrata?" muigas ta.

"Ma ei saa aru, kas sa oled üleolev või on see reaalne pakkumine."

"Vasta, kohe praegu."

Vaatasin teda ja ohkasin. "Tahan."

"Panen sind kohe praegu siin laual?"

"Jah, palun," ütlesin lihtsalt. See võis vabalt kõlada, nagu me mõlemad blufiksime.

"Ma ei saa. Siin on inimesi."

"Aga tahaksid?"

"Muidugi."

Ma muutusin närviliseks. "Tõmba ukseklaasile kate ette?"

"Me ei saa seda teha. Hiljem, kui teisi pole."

"Tõsiselt räägid?"

"Jah."

Ristasin jalad ja vaatasin kella. Pidi see kuradi tööpäev nii pikk olema?

"Ma võin kõik varem koju saata," muigas Tom.

"Võid," naersin.

"Tegelt ei tohi." Mulle tundus, et ta vist lihtsalt mängis minuga. "Aga jälgi nüüd ekraani."