Veateade (Writnes & anniepoynter)

Peatükk 15

                                                ↜ღAgnesღ↝

Kõige hullem kogu asja juures oli, et ma teadsin neid ohvreid, teadsin, miks Doug neid teinud oli, aga ma ei saanud teda enam kaitsta. Ma pidin kogu selle missiooni enda jaoks läbi mõtlema. Pidin mingeid asitõendeid kaotama või tekitama... kõige kindlam oleks valesid asitõendeid Londonisse saata. Aga tuli valida keegi, kes jumala eest meid ei teaks, kuid kellel oleks seos ohvritega.

Aga mis siis saaks, kui ma aitakski Tomil tõestada, et Doug on süüdi? Nii saaksin enda nime puhtaks... kuid Doug oli tähtis osa plaanist....

"Ma lähen teen kohvi," ohkasin.

“Hea küll... kui sa tahad, siis sa võid koju minna.”

"Ei-ei, ma aitan," noogutasin. "Teen sulle ka, eks?"

“Tead, kohvi nimelisi jooke on palju... aga kui sa lubad kohvi teha, siis...”

Muigasin ja võtsin meie tassid, siis kõndisin eemale. Ma olin natuke närvis. Mulle tundus, et ta otsustaski inimeste üle kohvi järgi. Tegin meile joogid valmis ja läksin siis tagasi, Tom luges endiselt tunnistusi.

Panin tema tassi laua peale ja istusin siis enda laua taha, nagu ma poleks üldse ärevgi. Ma ei saanud ju Dougi alt vedada, pealegi ta juba hoiatas mind selle suhtes, mis minust saab, kui missioon läbi kukub.

Pidin tulema välja mingi plaaniga, kuidas meid kaitsta. Kui Doug lahkuks riigist, oleks ta automaatselt kahtlusalune, tal oleks vist seda isegi keelatud teha... Ma ei suutnud valida, mida teha. Kõige kindlam oli hetkel leida seos suvalise narkariga, aga see ülesanne oli puhtalt Danny ala... keda polnud isegi linnas.

"Okei, nagu näha, siis tunnistajatelt ei saanud suurt midagi teada," ohkas Tom ja viskas mapi lauale. "Mis sa teed?"

“Otsin seoseid ohvrite ja Dougi vahel. Registris on ainult narkoäri? Nad on kõik vangis istunud, aga seda sa juba tead. Aga Doug ja narko?”

"Ta on meil pikalt jälgimise all olnud, ma olen kindel, et ta on seal kõrgel positsioonil."

Neelatasin ja ootasin, et ta edasi räägiks.

"Ühesõnaga. See tahvel siis?" Ta keeras end näoga selle poole.

Noogutasin ja tõusin, lootsin, et mu käed ei värise. Võtsin pildid kätte ja kõndisin selle juurde, panin need kolmnurka.

"Mul on siin kuskil..." Tom otsis samuti midagi mapist, jälgisin teda hoolikalt. Ta võttis mõlemast failist välja asitõendite pildid ja asetas need õigetele kohtadele ohvrite juures, ühendas värvilise teibiga.

"Kas asitõendites on midagi sarnast?" uurisin.

“Kas see ei torka kohe silma?”

Astusin mehe kõrvale ja uurisin pilte.

“Tapetud sama noaga rindu...” Ma isegi olin selle noaga mänginud.

"Jah. Veel midagi?" märkasin silmanurgast, et Tom vaatas mind.

“Ja... noh, see kaklemine. Ning ohvritelt ei leitud sel hetkel ju mingit narkot? Ehk see ei olnud diil... või ta võttis ka kraami.”

"Jah, ma arvan, et mees võis võtta raha ja kraami... muidugi võis siin mingi teine põhjus ka olla, oli lihtsalt vaja kellestki lahti saada."

“See on väga võimalik. Aga siis on meil vaja kindlat motiivi. Mis ühendab neid, vaenlased? Kas nad on kõik samas... gängis? Esimesed kaks olid.”

Tom noogutas. "Aga tema siin? Mis neid seob?

Ma tahtsin talle nii väga öelda... “Me peame vaatama, kas ta on nendega ühine. Siis läheme otsime mõne sõbra ja küsime neilt Dougi kohta... vaenlastest räägivad nad alati.”