Veateade (Writnes & anniepoynter)

Peatükk 21

                                                ↜ღAgnesღ↝

Kui ma kabinetti astusin, ei olnud Tom veel kohal. Tahtsin sellest kasu võtta, istusin oma arvuti taha maha. Lülitasin selle sisse ja trummeldasin närviliselt sõrmedega laual, lootes, et Tom sisse ei astu.

Avasin andmebaasi ja vaatasin seal oma päris toimikut. See oli kohutav, ma ei tahtnud sealne inimene olla...

Ma olin nii vähe aega aus olnud, aga ma tahtsin nii jätkata. Ohkasin ja hoidsin hinge kinni, siis kustutasin oma toimiku ära.

See tähendas, et ma olin teadlikult pooli vahetanud.

Mitte keegi ei tohtinud teada saada... Aga keegi ei saanudki, mind ei eksisteerinud enam, Dougil polnud mu vastu midagi hoida. Järgmisel hetkel avanes järsult uks ja Tom astus sisse.

“Hei,” naeratasin talle. “Hakkasin just kohvi tooma minema. Toon sinule ka?”

"Jah, aitäh," naeratas ta ja lükkas oma arvuti tööle.

Hammustasin endamisi huulde ja kõndisin kõrvalruumi. Tegin meile kohvid valmis, mõtlesin terve selle aja eilsest. Tuletasin meelde, kuidas ta mind suudles, kuidas ta... Taipasin, et mul olid liblikad kõhus. Minul.

Naeratades kõndisin kabinetti ja panin kohvi Tomi lauale. Tahtsin teda suudelda. Lootsin, et me jääme täna jälle tööle kauemaks, sest praegu olnuks see väga kohatu.

Istusin oma laua taha ja vaatasin teda hetke. Kuidas ma varem ei näinud, et ta nii kuum on? Tom vaatas mind järgmisel hetkel tõsiselt vastu. Punastasin ja vaatasin kähku oma arvutiekraani.

“Oled mõne huvitava meili saanud?”

"Ma väga kahtlen," ohkas Tom ja trükkis midagi.

Korraga taipasin, et võisin ise ka meile saata... Dougist, neist kõigist...

"Ei ole midagi uut," sõnas Tom igavlevalt, kuni ma mõtlesin, kui palju ma sellega uurimist aidata võiksin.

Noogutasin. Tom ohkas sügavalt, see tuletas mulle jälle eilset meelde.

Surusin laua all jalgu kokku ja vaatasin siis jälle teda. Mõtlesin, kas ta võis sama tunda või juhtus eilne lihtsalt paljude asjade kokkulangemise pärast. Me oleksime pidanud sellest rääkima... aga olin samal arvamusel nagu eile, et kui ta valmis on, alustab ise.

Istusime natuke aega vaikuses, kuni Tomi telefon helisema hakkas. Ta võttis selle kergusega vastu. “Ashfordi politsei.”

Ajasin end toolil natuke rohkem sirgu.

“Mis asja?! Tule kohe siia!”

Tom nägi üsna närviline välja.

“Mind ei huvita! Sõidad ühe käega!”

Kortsutasin Tomi poole kulmu, aga ta ei vaadanud mu poole. Mõne aja pärast viskas ta toru hargile ja langetas pea kätele. “Vittu küll.”

"Mis?" vaatasin teda nukralt.

“Doug läks eile Harry juurde, tulistas teda ja võttis Annie kaasa.”

Vaatasin Tomi tuimalt. "Tõsiselt räägid või?"

“Räägin jah. Türa, mis seal toimub? Mis nad teineteist... mida fakki, noh!” Tom lõi rusikaga vastu lauda.

Võpatasin selle peale. "Ära mine endast välja..."

“Isegi kui meil pole tõendeid mõrvaks, siis türa küll, ta hoidab teda vangis. Kui me saaks ainult Annie süüdistust esitama...”

"Kui tegemist on inimrööviga, ei ole see ju hädavajalik..." Tõusin püsti ja kõndisin Tomini, panin pärast hetke kõhklemist käed ta õlgadele.