Veateade (Writnes & anniepoynter)

Peatükk 28

                                                ↜ღAgnesღ↝

“Tee pagass lahti!” hüüdis Tom, kui ta koos suure seifiga uksest välja tuli. Tahtsin ta perse saata, kuid tegin, nagu palutud.

Ta pani selle sinna sisse ja ohkas siis. “See junn on nii raske!”

Noogutasin. "Seif ju, isegi hästi läks praegu..."

“Ma olen tugev, sellepärast.”

"Jah." Istusin autosse.

Tom muigas ja käivitas auto. Mul oli nii kehv tuju, olin lootnud, et see armumine on vastastikune... Armumine?! Ma olin selle juba mõttes selleks kuulutanud... Ma ei saanud aru, kuidas olin millelgi sellisel üldse juhtuda lasknud.

Seejärel sõitsime jaoskonda, Drew' auto oli igatahes ees. Ma ei tahtnud üldse Dougi näha, kartsin, mida ta teha võib, kui teada saab, et pooli vahetanud olen.  Ma teadsin, kus kinnihoidmisosa asus, ja mul oli võimalik seda ju vältida. Pealegi ei oleks tal minu vastu nagunii tõendeid.

Hoidsin Tomile jaoskonna ust lahti. Mees tassis näost punasena seifi sisse ja suutis selle vaevalt lauani toimetada.

"Mis edasi?" küsisin.

“Nüüd kutsume spetisalistid või sa helistad Anniele. Või küsime Douglaselt.”

"Spetsialistid."

“Nagu soovid. Aga neile tuleb maksta ja nad tulevad nagunii pealinnast. Ehk saad kellelegi helistada?”

"Ma väga kahtlen selles. Kutsu keegi lihtsalt."

“Hea küll.”

"Kas ma võin täna varem koju minna?"

“Milleks? Sa ei tahagi nuga ja sellelt proove võtta ja Douglasele seda nina alla hõõruda?”

"Mitte väga, mul on tunne, et hakkan vist haigeks jääma."

“Haigeks? Me pidime ju peale teisi siia jääma...”

"Kas sa tõesti arvad, et meie kabineti laud on autost või Dougi voodist etem?"

“See on kuum...”

"Sa tahtsid, et oleks eriline."

“Ma mõtlesin, et erilisem kui autos. Põrgut, inimesed võivad ju näha.”

Ma ei öelnud midagi. Tundus, et ma olin samas situatsioonis, mis Anniel Dougiga oli... See oli väga vastik tunne ja mu süda kannatas. Tom ootas minult vist mingit vastust, sest ta vaatas mind pikalt.

“No ma ei taha sinuga rohkem seksida,” sõnasin.

"Hea küll... kas sellel on mingi... põhjus ka?"

“Jah, see, et ma ei ole selline tüdruk, mulle ei meeldi kellegagi ainult seksida.”

"Okei, ma jätsin sulle endast vist paraja munni mulje..."

“Kas tõesti?”

"Ma tegelikult ei ole nii..."

“Ära valeta, tean küll, et hoiad muidu ka sokke jalas,” muigasin.

"Ma luban, et ma muudan ennast," muigas ta.

“Üllas!”

Ta noogutas, tundsin, et see teema on talle ilmselt ebamugav.

“Sa oled tõsiselt nõus vaeva nägema või?” küsisin.

"Sa arvad nüüd, et see on ainult seksi nimel."

“Jah.”

"Ma poleks vist pidanud seal midagi ütlema."

“Ilmselt mitte.”

"Kas sul on päriselt halb?"

“Ei...”

"Oota siis siin, kuni ma Londonisse kõne teen."

Tahtsin küsida, mis peale seda saab, aga ei teinud seda. Tom kõndis kabinetist välja ja ma jäin ootama. Piilusin kongide poole, aga õnneks oli Doug vist mujal.

Tomil läks üle viieteistkümne minuti. Kui ta tagasi tuli, vaatas mind pikalt.

"Mida?" küsisin ebamugavusega.

“Tahad tõesti välja minna?”

"Vahet pole enam."

“On küll. Kui sa tahad, siis ma viin su.”

"Sa ütled seda, nagu sa teeksid mulle mingi hullu järelandmise, sest ma muudkui pinnin."

“Ei, ma ütlen seda ebakindlalt, kuna kardan, et oled meelt muutnud.”

"Ma ei ole."

“Siis reedel.”

"Kell seitse?"

“Jah.”

"Väga hea," naeratasin.

“Sa võid täna siis varem ära minna, kui tahad ikkagi. Spetsialist tuleb hoopis nädala jooksul...”

"Aa... no..." tahtsin tegelikult nüüd tema seltsis olla.

“Sa ei pea muidugi... ma võin su koju ka visata.”

"No..."

“No?” muigas ta.

"Ma ei tea. Enam ei taha ära minna vist," naersin.

Ta naeratas. “Me pidime pokkerit mängima, mäletad? Nagu päriselt.”

"Mängime. Stripipokkerit."

“Me ei saa, kuna teised on siin... nojah, kardinad...”

"Jah. Me ajame tähtsaid tööasju," muigasin. "Keegi ei tohi segada."

Tom pani esimese kardina ette ning ma tõusin, et teda ülejäänutega aidata. Ilmselgelt märkasid seda kõik ja ma kujutasin seda kõmu juba ette.

"Uks ka lukku, eks?" muigas ta.

“Keegi ei julge siia nii või naa koputamata tulla,” märkisin. “Jätame põnevuse pärast lahti.”

"Jumal," naeris ta.

“Või kardad, et su autoriteedist ei piisa?”

"Vau..." muigas mees. "Aga jah, jääb lahti.”

“Jääb,” noogutasin ja tõmbasin tooli Tomi laua juurde.

"Ohoo," naeris ta.

“Mida?” muigasin. “Tee kaardid.”

Ta avas sahtli ja võttis sealt kaardipaki. Ta segas neid lõdvalt mõni aeg ja lükkas siis end toolis sirgemaks, jaotas kaardid meile mõlemale.

"Kas võtame ise riideeseme ära või võtab teine?" muigasin.

“Teine võtab.”

"Ma teadsin," naersin.

“Muidugi.”

"Kas on mingi järjekord või ise otsustame?"

“Ise otsustame...”

Noogutasin. See võis põnev tulla.