Veateade (Writnes & anniepoynter)

Peatükk 10

                                                ↜ღAgnesღ↝

Kabinetis valitses täielik vaikus, ainult kella tiksumist oli kuulda.

"Kuidas ma tööd saaksin?" küsisin viimaks.

"Lähed kuhugi mujale tööle," vastas Tom hajameelselt.

"Ise ütlesid, et ei taha, et ma valla raha raiskaks. Nüüd teen seda maksimaalselt."

"Säästa mind ja hoia oma suu kinni."

"Sa ei saa mind käskida vaikida."

"Äkki ma siis sunnin sind vaikima?"

"Jah..."

Ta turtsatas ja vaatas mind hetkeks.

"Sulle meeldib sundida naisi tegema asju?"

"Sõltub. Ei meeldi."

"Sõltub?" muigasin.

"Jah," muigas ta vastu.

"Millest?"

"Ära uuri elu."

"Mis sa tahad vaikuses Pasjanssi mängida?"

Ta muigas. "Ma mängin nüüd rohkem Minesweeperit."

"Järgmise liigutusega lased end õhku."

"Looda sa." Ta puuris arvutiekraani.

"Boom."

Tom vaatas muiates minu poole. "Nope."

"No igatahes... palun anna mulle mõni vihjegi mingist diilist, ma ei viitsi minna kuskile ootama."

Ta ohkas ja nõjatus toolil tahapoole. "Millal sa aru saad, et meil ei toimu siin mitte midagi?"

"Oo, kas tõesti?"

"Tõesti," kinnitas ta. "Mul pole isegi mõtet oma töömeile lugeda. Neid lihtsalt pole."

"Tänu sellele ei teadnud sa, et ma tulen."

"Ma isegi ei saa aru, miks sa tulid."

"Mind saadeti! Ma ei valinud tulla."

"Huvitav, miks sind siis Londonist kõige sündmustevaesemasse jaoskonda saadeti?"

"Võibolla saadeti mind sellepärast, et ei usuta, et siin on nii igav, et te ei tee korralikku tööd."

"Otseloomulikult."

Ma ei öelnud midagi. Tahtsin, et ta ära läheks, siis saaksin vähemalt rahulikult häkkida... Hetkel ei julgenud ma igaks juhuks midagi teha.

„Kui sa nii väga tahad, siis...“ Tom jättis oma lause poolikuks, sest väljast kostis valju krigisemist, nagu auto oleks järsult pidurdanud. Vaatasime teineteisele järsku otsa.

"Okei, mis asi see oli?" küsisin kohkunult, ma ei pidanud teesklemagi.

Tom tõusis ja vaatas aknast välja.

"Oh shit... sina jää siia."

"Mida?! Mis juhtus?"

"Mis sa ise arvad, mis juhtus, jeesus?" Ta vaatas mind kurjalt ja kiirustas siis minema.

Ma jäin paigale, olin piisavalt autoõnnetusi näinud ja seal sõpru kaotanud, et mind ei huvitanud. Pealegi jaoskonna ees sai see olla ainult õnnetus.

Nüüd oli mul aega... tõusin püsti ja läksin Tomi arvuti taha. Jätsin meelde, kuhu kohta ta hiire jätnud oli, ja avasin siis andmebaasi. Märkasin, et kõik inimesed sagisid ümerringi, kellelgi polnud aega mind märgata. Tom oli sisse logitud, naeratasin võidukalt.