Veateade (Writnes & anniepoynter)

Peatükk 14

                                                ↜ღAgnesღ↝

Tom lasti pikema tutvustuseta kuriööplatsile, mina pidin märki näitama. Kõndisin mehele järele, mul ei olnud õrnematki aimu, mida tegema peaks, tuletasin meelde krimiseriaale. See ei näidanud kunagi otseselt mingit tööd, nad lihtsalt uurisid seal... ma ei teadnud sellest midagi.

Järgnesin Tomile, et mingeid fakte kuulda, tavaliselt oli sarjades alati nii. Mees vaatas lihtsalt kogu seda stseeni vastikusega, Drew pildistas. Ma nägin oma suureks kergenduseks, et mõrvatu ei olnudki Danny... kuid ma teadsin, kes see oli. Otsustasin lihtsalt Tomi järgida ja vaatasin sündmuspaigal hoolikalt ringi: kõik märgid näitasid, et see siin oli Dougi korraldatud, mis ei tulnud mulle väga suure üllatusena.

Mulle oli kõik hoobilt selge, Doug oli tapnud selle, keda eeldas olevat Annie allaajaja... See juhtum ei saanud ju tupikusse joosta, aga me ei saanud Dougi süüdi mõista... ma pidin midagi välja mõtlema. Ja see midagi ei tohtinud kuidagi kahtlane näida, käisin niigi nööri mööda. Ma olin just hakanud tasapisi Tomiga läbi saama, see ei tohtinud lõppeda.

Kõndisin Tomi kõrvale. “Kas me teame, kes on ohver?”

"Teame," sõnas ta, kuid ei täpsustanud midagi.

“Kes siis?”

"James Bourne."

“Nii?”

"Mis nii?"

“Kes ta on, kust sa teda tead, kes seda võis teha ja miks?”

"Isiku tuvastasime dokumentide järgi ja ma olen enam kui kindel, et see on sinu Douglase saavutus."

“Mis asja?!” Kuidas ta teadis?!

"Oled temaga veel suhelnud?"

“Andsin auto tagasi.”

"Ja pärast seda?"

Seksisime. “Ei ole.”

"Selge." Ta kõndis natuke eemale. "Drew, pildid olemas?"

“On küll, ülemus.”

"Väga hea, tee kindlaks, et igast pisidetailist on korralik võte."

“Ma juba tegin selle kindlaks.”

"Suurepärane. Võid minna."

“Tänan, boss.”

Tom keeras end nüüd näoga minu poole, viskasin kiiresti pilgu eemale.

“Mis sa arvad, Agnes? Sinu hinnang?”

"Ee... mille kohta?"

“Mis siin juhtus, kuidas tapeti?”

"Noh... tegemist on ilmselgelt mõrvaga. Ohver on selili, seega on väga tõenäoline, et ta oli vahetult enne surma kähmluses..." Ma ei teadnud, mida ma tegin, ja see muutis mind närviliseks.

“Kuidas see selili oleks seda indikeerib?”

"Lisaks sellele on ta sõrmenukid värskelt marraskil."

Ta mühatas. “Olgu. Kuidas saabus surm?”

"Kõige tõenäolisemalt pussitamise tagajärjel. Muidugi võis kukkudes pea ka ära lüüa..." Tahtsin, et ta minult küsimise juba lõpetaks, mul ei olnud ju tegelikult õrna aimugi.

Ta vaatas mind pikalt, siis pööras pea jälle ära. Hingasin kergendatult välja.

“Ma arvan, et laiba võib kuuri viia. Kus on tunnistajad?”