↜ღAnnieღ↝
Kui ma Agnesega kõne lõpetasin, viskasin telefoni enda kõrvale ja keerasin end tagasi magama.
"Mis Agnes rääkis?" küsis Harry.
“Tahtis seifi koodi, mul pole seda,” sõnasin uniselt.
"Ah soo... jääd magama tagasi?"
“Jää koos minuga.”
Ta sahistas midagi tuli siis minu kõrvale. Lükkasin end ta rinnale ja panin käe üle ta kõhu.
Kui uuesti ärkasin, mängis Harry mu juustega. See oli nii hea tunne, vaatasin tema poole. Ta polnud nagu Doug, ta ei lükanud mind maha, et üles tõusta...
"Hei," naeratas mees juba.
“Tere...”
"Magasid hästi?"
“Mhm...”
Ta naeris. "Sa oled nii armas unine..."
“Olen?” Dougie oli mulle öelnud, et näen rõve välja.
"Jaa..." Ta tõmbas mu lähemale.
Ronisin talle rohkem peale ja soovisin, et mul ei oleks pissihäda, et minema ei peaks. Natukese aja pärast ma enam ei suutnud. "Ma käin korraks ära."
Ta noogutas ja lasi mul minna, kahjuks oli ta selleks ajaks, kui ma tagasi tulin, juba end istuma ajanud. Olin veidi pettunud.
"Kas läheme sööma?" naeratas mees.
“Nojah,” noogutasin.
"Või sa ei taha?" Ta vaatas mind hoolivalt.
“Ma tahan süüa küll...”
Mees naeratas. "Laseme tuppa tellida?"
“Jaa!” muigasin. “Ma lähen pesen kähku siis hambad ära.”
"Jah, ma seni tellin."
Noogutasin. “Vaata, et liiga palju raha ei kulutaks.”
Mees naeris. "Mine pese nüüd."
Ma ei öelnud midagi ja kõndisin ära vannituppa. Harry jõudis kõnega enne valmis ja tuli vannitoauksele.
"Mida sa tellisid?" küsisin, hambahari suus.
“Pannkooke ja omletti.”
"Oh," naeratasin.
“Pool tundi on aega.”
Noogutasin, kuidagi veider tundus minna tema juurde ja öelda, et tahan uuesti kaissu. Pealegi olin ma Dougiga... viimasel ajal pidin seda endale pidevalt meelde tuletama.
"Mida sa seni teha tahad?" küsis ta, andes mulle ideaalse võimaluse.
“Aga sina?” küsisin hoopis.
"Ma ei tea... polegi väga."
Ma ei öelnud midagi, aga tahtsin talle vihje anda, ronisin ise voodile. "Pool tundi siis, jah?" ohkasin ja heitsin pikali.
“Mhm,” vastas ta ja vaatas mind, lootsin, et ta sai vihjest aru. Igaks juhuks patsutasin käega vaevumärgatavalt enda kõrvale, mees naeratas ja tuli kohe mu juurde.
Ronisin talle kaissu, ma ei armastanud teda, aga tahtsin. Ta oli hea mees... ja väga kuum. Pealegi ta kohtles mind nii hästi...
“Kas sa tahad kunagi abielluda?” küsisin.
"Muidugi tahan."
“Miks?”
"Sest... ma ei tea. See on nagu kindel märk, et nüüd veedan selle ühe inimesega oma elu..."
YOU ARE READING
Veateade (Writnes & anniepoynter)
General FictionSeaduste eest polegi nii raske pageda, kui su parim sõber politseis töötab.
