Don't Stop //n.h // ee // ülevaatamisel

35 - ''See on minevik, see pole hetkel tähtis''

Hakkasin Chris'ile lähemale sammuma, kui ta tõmbas selja tagant välja relva. Jäin koheselt seisma ja vaatasin meest ülbe pilguga.

''Mitte nii kiiresti!'' lausus mees relva väga enesekindlalt hoides.

''Mida sa tahad?'' küsisin tugevalt hingates.

''Sinult ei taha ma midagi, sina oled lihtsalt ees''

''Arvesta, et politsei on kohe kohal. Sa kaotasid, mees.'' tundsin kuidas mu käsi rusikasse läheb. Tahaks sellele jobule ennem politsei saabumist ühe mõnusa kolaka anda. Kuid ennem seda kavatsesin endast teada anda.

''Brianna! Ma olen siin ja kõik saab korda! Ma luban!'' karjusin üle maja. Chris ei liigutanud närvigi, ta lihtsalt seisis ja sihtis mind relvaga. Ja just see põrnitsemine ajas mind rohkem ja rohkem närvi. Ja siis miski minu sees plahvatas. Ma tormasin mehe poole ja andsin talle kolaka vastu nägu, kuid tagajärjeks oli löök mehe poolt ja siis käis ka pauk. Taganesin ja panin käe õrnalt õlale. Kui käe näole nähtavale tõin nägin, et mu käsi oli verine.

''Sa oled haige inimene!'' karjusin ja toetasin selja vastu seina.

Brianna

''Brinna! Ma olen siin ja kõik saab korda! Ma luban!'' kuulsin ma Nialli häält. Ajasin selja sirgu, soovisin, et saan püsti tõusta. Tahaks lihtsalt joosta ta käte vahele ja paluda vabandust. Mina olen selles süüdi. Ilma minuta me poleks siin. Ilma minuta elaks Niall rahulikult oma tavalist elu edasi.

Hakkasin suud avama, et karjuda, kuid siis käis pauk. Mu esimene mõte oli, et Niall sai viga.

''Ei!'' karjusin ma täiest kõrist ja hakkasin jalgadega taguma ja siplema. See pole õige! Niall ei oleks tohtinud viga saada. Ma tahan Chrisi oma paljaste kätega ära kägistada. Ma vihkan teda! Ma vihkan teda kogu südamest!

Minu õnneks kuulsin ma politsei signaali. Jäin kuulatama, kuni kuulsin meeste hääli ja sabimist. Siis hakkasin kätt mis oli käeraudadega voodi küljes raputama, mis tegi hirmsat kolinat.

''Hei! Ma olen siin!'' karjusin ma kuna uks jalaga lahti löödi ja politsei mundris mees sisse astus.

''Kas teiega on kõik korras, preili?'' küsis ta minu poole jalutades.

Noogutasin:,,Palun aidake mind lahti!''

Ta vaatas korra käeraudu ja ütles siis, et tuleb kohe tagasi. Aeg liikus aeglaselt ja minul oli kiire Niall juurde. Lootes, et kõik on korras.

Mees jalutas tagasi võtmega, mille nad arvatavast Chrisi läbi otsimisel leidsid. Ta keeras luku lahti ja mu käsi pääses vabadusse. Haarasin randmest, millel oli sinine rant. Chris pani mu rauad liiga tugevalt kinni.

Ajasin ennast voodist püsti ja jooksin esikusse, kus nägin maas vere loiku.

''Niall?'' sosistasin ma ja jooksin majast välja, kus nägin kiirabi autot ära sõitmas, ka naabruskond oli uurima tulnud mis siin toimub.

''Kiirabi viis härra Horani ära. Palun minge istuge sinna autosse ja teid viiakse koju''

Aga mul pole kodu

Noogutasin ja jalutasin autode poole. Peatusin esimene auto juures, kus sees istus Chris. Näitasin talle keskmist sõrme ja tal lihtsalt veab, et istub autos ja meie vahel on autouks, sest muidu oleksin ma tal juba kallal.

Jalutasin järgmise auto juurde ja istusin tagaistmele, tõmbasin turvavöö peale ja toetasin küünarnuki akna juurde. Pea asetasin käele ja ohkasin.

''Kas sa meile aadressi saaksid öelda?'' küsis üks madala häälega noor ohvitser. Palusin neil viia mind haiglasse.

Juht hakkas sõitma ja mina viisin oma mõtted uuesti Niallile. Ta kindlasti solvub kui näeb, et mind pole tema kõrval. Kui ta vaid teaks kui väga ma tahaks seal olla ja hoida ta kätt, kuni ta ärkab. Ma ei laseks ka siis ta käest lahti, ma ei laseks ta käest kunagi lahti. Me tasakaalustame üksteist nagu kaks ovaali, mis püsivad püsti, vaid üksteisele toetudes. Hetkel viidi üks ära ja kohe läks hullumaja lahti. Seekord olen selles süüdi mina.

Minu märkamata auto peatus haigla ees. Avasin turvavöö ja palvetasin mõttes, et Niall pole veel ärganud ja kui on siis, et ta poleks pahane. Tänasin juhti ja jätsin mõlema mehega viisakalt hüvasti. Jalutasin haiglasse, kõik on nii võõras. Ma pole kunagi varem Inglismaa haiglas viibinud. Kiirustasin infoleti juurde, kus istus tugeva briti aktsendiga naine, hetkel rääkis ta telefoniga, aga kohe kui mind märkas lõpetas kõne.

''Tere, kas ma saaksin Niall Horanit näha?'' üritasin rääkida rahulikult, kuna olen juba nii palju õppinud, et karjuda ja nutta hüsteeriliselt pole hea. Ta rinnasildilt võisin lugeda, et ta nimi on Mary. Mary klõbistas midagi arvutis ja pööras siis pilgu minule tagasi.

''Jah, mine teisele korrusele. Sealt paremale ja kolmas palat'' naeratas ta sõbralikult.

''Aitäh'' tänasin ja jalutasin siis kiiresti trepini, siin haiglas on lift vaid töötajate jaoks. Ruttasin kiiresti kahest trepist üles ja pöörasin paremale. Rahulikult palateid lugedes peatusin ma kolmanda palati juures. Lükkasin valge ukse vaikselt lahti ja kuulsin masinate piiksumist. Astusin sisse ja sulgesin ukse enda järel, pöörasin ennast uuesti mehe poole ja nägin, kuidas ta lamas voodil. Ta silmad olid lahti ja vaatasid sülle.

''Niall'' laususin vaikselt ja kuti silmad tõusid minule.

''Brianna'' sosistas ta, tundisin pisarat põsel ja see oli kõigest rõõmupisar. Jooksin Nialli juurde ta kallistasin teda õrnalt. Panin oma käed ta põskedele ja toetasin otsaesist vastu tema oma. Nuuksusin korra.

''Mul on nii hea meel, et sinuga on kõik korras'' sosistasin ja vaatasin Nialli silmadesse.

''Anna mulle andeks, et ma nii jobult käi—''ma ei lasknud tal lõpetada, sest sellel mis juhtus pole enam vahet.

''Sshh. See on minevik, see pole hetkel tähtis. Tähtsam on see, et sa oled elus ja sinuga saab kõik korda.'' peale seda lauset surus Niall oma huuled minu omade vastu. Ma suudlesin vastu, kuidas ma igatsesin ta laisku suudluseid.

Tõmbasin oma näo eemale ja istusin voodi äärele, itsitasin ja hammustasin alumist huult. Pisarad ikka mööda põski alla voolamas.

''Millal sa välja saad?'' uurisin ja lootsin, et saan õhtuks Nialli kaissu sooja teki all.

''Paari tunni pärast. Nad tahavad kindlad olla, et kuul mulle rohkem vigastusi ei teinud, kuna see liikus sees'' vastas Niall, ta silmad triivisid üle mu keha uuesti silmadesse.

''Päris jube'' põimisin sõrmed Nialli omadega.

''Naah, nüüd tuleb lihtsalt ühe käega hakkama saada''

''Mida?'' kortsutasin kulmu ja võtsin Nialli käest tugevamalt kinni.

''Ma mõtlen, et nii kaua kuni haav terve'' naeris kutt korra ja tõmbas siis mu endale lähemale.

''Kallis oled, Brianna'' sosistas Niall ja tõusis natuke üles, et mu põsele lohakas musi jätta.

''Sina mulle ka'' naeratasin ja pühkisin pisarad põskedelt.

_____________________________________

Teadmiseks, et see on eelviimane.

Peale seda tuleb viimane osa ja siis veel mulle harjumuseks tulnud 'lõpusõna' :)

Kuidas meeldis? Avaldage arvamust!

JA MUIDUGI SUUREPÄRAST SUVE JA TÄNA TULEB TÄHISTADA KOOLI LÕPPU! Loodan, et saate super mälestusi ja veedate parimat aega oma elus! Ärge raisake aega inimestega, kes teile halba tuju toovad ja olge positiivsed!

Kallid ja musid, Hanna♥♥