Don't Stop //n.h // ee // ülevaatamisel

19 - Ma teen siiski kõik, mis minu võimuses

''Rahu noor neiu, kuidas su ema nimi on?'' ehmus naine ning vaatas mind suurte silmadega.

''Mu ema on see inimene kes teile äsja toodi! Mis te ise arvate siis!?'' nutsin ma, kuid sain aru et mind visatakse haiglast sellise käitumisega välja ning siis ei näe ma ema ja õdesi kunagi.

Ma köhatasin ninh hingasin sügavalt sisse-välja:,,Vabandust.'' sosistasin ma vaikselt ning naine naeratas aru saadavalt vastu.

''Ja kuidas su ema nimi siis on?'' küsis ta uuesti.

''Helen, Helen Mellarc'' vastasin ma küsimusele samal ajal sõrmi närviliselt näperdades.

Naine võttis kätte pingid paberi lehed ja luges need otsivalt üle. 

''Ahaa, näe siin see ongi. Proua Mellarc. Ta viibib hetkel palatis number 243, aga...''tahtis ta veel jätkata, kuid mulle sellest infost piisas, ma tormasin kiirelt treppide poole. Ma olin küll siin linnas vähe elanud, kuid seda haiglat tundsin ma sama hästi kui oma viite sõrme. 

Lifti jaoks polnud mul aega, ma jooksin kiiresti kahest trepist üles ja avasin raske ukse, olingi teisel korrusel, kus asub ka mu ema palat. Ma vaatasin korra paremale ja siis vasakule. 

Sinna

 Ma jooksin mööda arstidest, kes mind peatada proovisid, ma jõudsin palatini ja tormasin sisse. Ukse juures jäin ma seisma.

Seal ta oli. Lamas liikumatult voodil, igasugused juhtmed küljes, südame aparaat piiksus kindlas rütmis, tal oli käsi kipsis ja otsa ees suur mustjas sinikas. 

Ma tundsin kuidas mu silmad täitusid uue veega. Ma  ruttasin ema juurde ja põlvitasin voodi juurde, ma haarasin ta käest kinni ja toetasin pea vastu ta kätt.

''Ei, ei, miks see sinuga juhtus'' nuuksusin ma, ema kätt pigistades. Ema käsi oli külm ja kahvatu, ta ei liigutanud ning mask aitas tal hingata. 

Järsku käis ukse lingi plõks ja sammud tulid miu poole.

''Kuidas te sisse saite, neiu?'' kuulsin ma mehelikku häält selja tagant ning tõstsin siis oma raske pea hääle suunas.

''Kas mu ema saab terveks?'' küsisin ma, välitimaks küsimust. 

''Me ei oska seda veel öelda, hetkel viibib ta koomas, te olete ta tütar? Ehk tahate siis oma õdesi näha? Me tegelikult ei luba inimesi siia palatisse hetkel''

''Miks?'' küsisin ma püsti tõustes ja emale otsa ette musi tehtes.

''Ta vajab rahu ja vaikust, et taastuda'' rääkis arst samal ajal mu ema tervise mõõdukeid kontrollides.

 Ma noogutasin nõustudes ja pühkisin pisarad põskedelt.

''Kas tahad ma saadan su õdede juurde'' küsis arst naeratades.

Ma noogutasin ja vaatasin veel korra ema ning tegin talle pai. Ma tean, et ei saanud emaga eriti hästi läbi, kuid siiski ta on mu ema ja ma ei arvanud kunagi et võin kaotada ta sellisel viisil. Ega ta alati selline pole olnud, kunagi kui kõik oli hästi oli ta hoopis teistsugune, ma mõtlen siis kui isa veel elus oli. Ta nautis elu ja armastas meid kõiki kogu südamest. Ja siis kui isa vähki suri muutus ema hoopis teistsuguseks. Ta ei käinud enam väljas, ta mattis ennast töö alla ja ei näidanud enam välja palju ta meid armastas. 

Dr. Harrelson saatis mu paar palatit eemal olevasse palatisse, kus oli kaks voodit ja kaks väikest inimest.

''Brianna!'' hüüdis üks ning ta näole ilmus naeratus.

Ma jooksin Marsella juurde ja haarasin ta tugevalt käte vahele. Hea oli tunda ta sooja keha enda vastas, teadmaks, et temaga on kõik korras. Tundsin jällegi pisaraid silmis, kuid see kord õnnepisaraid. Õnnepisaraid, et mu kalliste õdedega on kõik korras.

Ma tegin ta pea peale musi ja lasin tast siis lahti, et ka oma teisele õele kalli teha. 

''Marissa, kallike!'' laususin ma tüdruku embusesse võttes. Ka tema pani käed mulle ümber ning surus näo vasta mu rindkere. Ma tundsin kuidas neiu rahuneb. Ta pole kunagi haiglaid ja arste sallinud ja nüüd kui ta ise siia sattus koos oma õe ja emaga, kardab ta rohkem kui kunagi varem.

Ma lasin Marissast lahti ja istusin ta voodi äärele, Marissa käest kinni võttes.

''Mul on nii hea meel, et teiega kõik korras on'' ütlesin ma teise käega pisarad ära pühkides.

''Millal me siit ära saame. Ma ei taha siin olla'' küsis Marissa, ma pöörasin pilgu tema poole ja naeratasin õrnalt.

''Varsti. Ma luban ja ma võin siin ööbida kui te tahate.'' pakkusin ma välja ja mõlemad noogutasid nõustuvalt minu poole.

''okei, siis ma jään'' vastasin ma kindlalt.

''Aga kui sa ei tohi'' küsis Marsella. See tegi mu korraks murelikuks, kuid ma ei näidanud seda välja. Ma teen siiski kõik, mis minu võimuses, et neil hea oleks.

''Ära muretse, ma võin jääda.'' naeratasin ma:,,Kas keegi kommi tahab? Ma lähen käin kiirelt poes ära. Mis te arvate?'' Marissa ja Marsella kiljatasid rõõmust, milles mina nägin vaid nõusolekut.

''Selge, ma tulen ruttu tagasi. Ma luban'' lubasin ma mõlemale kalli tehtes ja palati ukse sulgumiseni lehvitades.

Ma ruttasin kiiresti esimesele korrusele ja sealt õue. Ma tahtsin et Niall mu kiiresti poodi viiks ja tagasi sõidutaks. Kuid tuttavat musta autot polnud oma parkimis platsil kuhu ta selle parkis.

Kas ta tõesti jättis mu siia üksi? Jälle.

Ma olin alla andmas ja hakkasin jala pargi poole jalutama, kui kuulsin tuttavat häält:,,Brianna!'' Ma reageerisin kiirelt ja jooksin siis haigla nurga juurde, kus Niall end toetas.

''Kus su auto on?'' uurisin ma hingeldades.

''Kuidas nendega on?'' küsis Niall aga vastu.

''Hei, kuule, ma küsisin ennem. Kus su auto on, mul on kiire, eks. Autos räägin'' laususin ma, ise silmadega autot otsides.

''Sellega on probleem. Mu auto puksiiriti ära.'' lausus kutt kukalt sügades.

''Päriselt?!'' ma tundsin kuidas ma näost punaseks läksin:,,Kui mul on su autot vaja siis sa suudad sellise asja kokku keerata?''

''Miks sul seda siis nii väga vaja on?''

''no ma pidin õdedele kommi viima''

''Kindel, et arstid lubavad?''

''Ei huvita nende arvamus kommi suhtes. Aga ma lähen käin seal poes ära ruttu'' osutasin ma näpuga kelderpoele mis eemal oli.

''Ma tulen sinuga kaasa'' ütles Niall.

''Miks?'' küsisin ma kulmu kortsutades:,,Tahad ka kommi?'' naeratasin ma lapselikult poisi poole.

''Ma tahan enda kommi'' nännutas poiss vastu samal ajal mu kanni lüües. Ma naersin korra ning me jalutasime siis poe poole.

''Ei tegelt ka, mul on suitsu vaja''

''Aa siis'' ajasin ma silmad suureks.

''Mis sa siis arvasid?'' küsis poiss ning ma vaatasin talle kulmu tõstes otsa:,,Aa, ei mulle sobib see komm hiljem''

Ma nügisin korra Nialli ning naersin.

----------------------------------

 Hei-hopsti!

Kuidas meeldis? Ma tean, et eelmisest osast on möödas ligi 3 (?) nädalat, aga aega on nappinud, sorry :D Hahaha nädal ainult :') 

xx