Don't Stop //n.h // ee // ülevaatamisel

9 - Ma pole sind mitte kellegagi sõbrunemas näinud

Ma ärkasin üles ühe mõttega.

Mis tahtis Niall mulle öelda see õhtu, kui mind kiirabisse viidi?

Ma pean teada saama! Õnneks oli täna vaba päev ning mul polnud mingeid plaane, mis tähendas, et tänase päeva plaan on saada Niallilt kätte teave. Issand, see on nagu mingi hullema spiooni mõttemaailm.

Ma hüppasin voodist püsti ja ruttasin enda pidzamades kaks korrust alla poole. Ennem kui ma kööki jõudsin möödusin ma esikust, kuid silmanurgast nägin ma midagi. Ma peatusin ning läksin tagasi esiku poole. Seal nägin ma kahte suurt spordikotti, mis on Lucase omad.

Millal sa lähed? Laupäeval.

Ja täna ongi ju laupäev, ma haarasin oma peast ning juba tundsin pisaraid mööda oma põske alla ruttamas. Kuidas ma sain selle ära unutada? Lucas lahkub ju täna ja ma näen teda alles saja aasta pärast.

,,Luuucas!'' hüüdsin ma ning ootasin vastustut, kuid mulle ei vastatud.

Äkki ta on õues? Ma tõmbasin oma pidzaamale dressika peale ning astusin palja jalu välisuksest välja. Ja seal ta oli. Lucas kallistas parasjagu ema ning siis märkas ta mind. Tal oli seljas sõjaväe rõivad.

Ma jooksin venna juurde ning kallistasin teda ise pisarate alla mattudes.

''Palun ära mine'' nutsin ma näo poisi õlga peites.

''Ma pean'' lausus venna kurvalt.

''Nii mr. Montez, aeg minema hakata'' lausus keegi minu seljatagant ning Lucas lasi minust lahti, kuid mina temast lahti ei lasknud.

''Brianna, ma pean minema''

''Mkm, ma ei lase sul minna'' laususin ma nuttes.

''Brianna'' kuulsin ma oma ema häält ning ta pani oma käed mu seljale ,,Tule''

Ma raputasin pead ning tõstsin oma näo poisi rinnalt, ma nägin et ka Lucase silmas oli pisar. Ma lasin aeglaselt poisit lahti ning pühkisin pisarad ära. Venna ruttas tuppa ning tagasi tulles olid tal kotid õlal. Ta tuli korra veel meie juure, ta tegi õdedele kallid samuti ka emale ning minu juurde jõude kallistas ta mind veel kõvasti ja sosistas mulle kõrva:,,Sa saad hakkama ning ma tulen ruttu tagasi. Armastan sind kulla õde'' Ma noogtasin ning siis lasi poiss minust lahti ja sammus bussi poole mis talle järgi oli tulnud.

Ta kotid pandi alla ning ta ise läks bussi, ta istus akna alla ning lehvitas veel meile viimast korda ja siis hakkas buss sõitma.

''Ei'' ütlesin ma vaikselt ning ma oleks hea meelega hakanud bussile järgi jooksma.Kuid ma ei suutnud.

Me läksime majja ning ma suundusin üles enda tuppa, ma istusin voodile ning vajusin siis voodile pikali.

Ta lahkus, mis minust nüüd saab? Mul pole ju kedagi, ma olen täiesti üksi. Ma pean värsket õhku saama, siin on liiga umbne.

Ma ajasin ennast püsti ja vahetasin kiirelt riided, ma panin jalga mõnusad dressipüksid ja valge topi, juuksed panin kiiresse krunni. Pistes telefoni tasku jalutasin ma toast välja, ma peatusin ennem treppi Lucase toa juures ning piilusin sinna sisse. See oli täiesti tühi, ma mõtlen asjadest jah seal on mööbel, kuid ikkagi on kõik nii tühi.

Ohates ruttasin ma trepist alla ning jalutasin esikusse, kus ma tõbasin jalga conversed. Ma ei pidanud tähtsaks teistele hüüda et ma lahkun ning ma astusin majast lihtsalt välja. Sammudes mööda teed pargi poole.

.

Kui ma kohale jõudsin nägin ma tuttavat üles pandud soengut ning tatoveeritut kätt. Ma asutsin poisi juurde ning istusin ta kõrvale pingile.

''Hei'' ütlesin ma vaikselt.

''Hei jah'' vastas poiss,,Miks nii kurb?''

''Vend lahkus täna...ta läks sõjaväkke'' ohkasin ma järjekordse pisara silmast ära pühkides.

''Issand, kui sa ütlesin et lahkus ma arvasin et ta viskas sussid püsti''

''Praegu pole nalja aeg, Niall'' ütlesin ma pilgu poisile viies ja kes mind juba vaatas.

''Vabanda''

''Pole midagi, aga kuule mis sa mulle öelda tahtsid kui me see üks õhtu siin olime?''

''Ma arvan, et selleks pole praegu õige aeg ja pealegi me ei saa nii hästi läbi'' lausus poiss taskus suitsupaki võttes ja tobi huulte vahele pannes.

''Räägi ikka, kui hull see ikka olla saab'' ütlesin ma poisi huultelt suitsu ära võttes.

''See polegi hull'' lausus poiss ning püüdis minult tobi kätte saada.

''Ära suitseta praegu, räägi ära ja siis saad''

Poiss ohkas kuid siis hakkas rääkima:,,Ma-ma lihtsalt mõtlesin, et me võiks uuesti alustada. Selles mõttes, et me polnud üksteisega just kõige sõbralikumad alguses''

''Ma pole sind mitte kellegagi sõbrunemas näinud'' naeratasin ma õrnalt.

''Ä-ära sega vahele'' ütles Niall ning jätkas siis,,Jah, ma pole kõigiga sõbralik olnud, kuna olen sel moel väga palju haiget saanud. Aga sina tundud selline normaalne ja kellega peaks igaüks hea sõber olema. Sul on hea süda ning...''

''Aitab sa ei pea enam niimoodi pigutama neid häid sõnu suust'' naeratasin ning sirutasin käe välja,,Tere, ma olen Brianna Naomi''

''Wow ma ei teadnudki et sul kaks nime on!'' imestas kutt, kui siis haaras mu käest ning lausus:,,Tere, mina olen Niall James.''

''Endal sul ka kaks nime, mis sa imestad'' naeratasin ma.

Järsku käis selline hääl nagu mu sees oleks jõehobu..

''Mis see veel oli?'' naeris poiss.

''Mm see ei olnud mu kõht'' naeratasin ning vaatasin mujale.

''Lähme kinno, ennem saab näksi osata'' kutsus poiss.

''Aa, ma ei saa..mul pole raha hetke. Raiskasin ära kui sind politseisse vaatama tulin'' ohkasin ma.

''Ma teen välja''naeratas kutt ning müksas mind.

Ma olin nõus ja me tõusime püsti, kuid siis jalutas meist mööda sinise silma ja katkise huulega Christian.

''Niall?'' tõstsin ma häält.

''Enam ta sind ei sega'' naeratas kutt.

Ma pole kunagi Nialli sõbralikku poolt niimoodi näinud.

Miks ta küll minuga nii sõbralik on?

Kas see on võimalik, et ma olen teda mõjutanud?

———————————————————————

ÖINE OSA!

Loodan et meeldis, komenteerige siis ikka :)

See osa pidi veel edasi minema, kuid tegin seekord lühema :)

xx