Patused soovid

1

Tuba oli alkoholist lämbe ja ma tundsin, kuidas ma vajan väljapääsu. Avasin aknad, et tuba tuulutada, kuid isa käratas, et tal on külm ja ma paneks aknad kinni.

Kell oli 12 öösel ja hoolimata isa mangumisest, kuidas ma ei tohi teda üksi jätta, haarasin nagist tagi ning lipsasin õue, lastes külmal õhul end paitada. Jalutasin sihitult mööda pimedaid tänavaid, mis olid kaetud äsja sadanud vihmaga, meenutades meie elu veel siis, kui kõik korras oli.

Mälestused tegid haiget, kuid kui ma saaksin valida reaalsuse ja mälestuste vahel, valiksin mälestused. Reaalsus sakkis. Viimasel ajal ikka täiega.

Istusin bussipaviljoni pingile maha, jälgides mööda käivaid inimesi. Mulle meeldis inimesi jälgida. Mulle meeldis mõelda, mis võiks olla mööd kõndiva inimese lugu.

Bussipaviljoni juures peatus must Jaguar. Esialgu ei arvanud ma sellest midagi, kuid kui aken alla keriti, tundsin ära oma isa parima sõbra, Enzo.

"Arya? Mida sa nii hilja õhtul väljas teed?"

"Kas ma ei ole juba piisavalt vana, et ma ei võiks üksi väljas olla?"

Mu küsimus kõlas ülbemalt kui ma plaanisin, kuid Enzo kas ei pannud mu hääletooni tähele või lihtsalt ignoreeris seda.

"Kas ma viin su koju?"küsis mees murelikult.

Raputasin pead. "Ei, palun, ainult mitte koju."

"Tule vähemalt autosse sooja."

Võtsin Enzo kutse vastu, sest väljas oli tõesti külm. Nahktagi ei olnud parim viis sooja hoidmiseks külmal oktoobrikuu õhtul. Kohe, kui olin autosse istunud, lülitas mees istmesoojenduse sisse ning jäi mind murelikult vaatama.

"Arya, mis lahti on? Miks sa ei taha koju minna?"

Ma ei suutnud talle otsa vaadata. Mu vasak jalg värises ja ma mudisin oma sõrmi. Ma tegin seda alati, kui ma närvis olin. See oli harjumuseks saanud.

Ma ei olnud mitte kellelgi rääkinud kodusest olukorrast. Ma ei olnud rääkinud sellest, kuidas isa peale ema surma end pudelisse uputas. Ma ei olnud rääkinud, kuidas ma pidin ülikooli õpingud katki jätma, sest isa oli tööl lahti lastud ja ta ei suutnud makse maksta. Selline oli meie reaalsus, mida ma püüdsin igatepidi varjata.

"Ma olen su isa parim sõber. Me tunneme üksteist aastaid. Sa tead, et saad mind usaldada."

Ta asetas oma käe mu põlvele ning ma vaatasin talle lõpuks otsa. Ma ei tahtnud tunnistada, kuidas ma olen läbi kukkunud, kuid sõnad voolasid minust välja justkui iseenesest. Nagu nõiaväel.

"Ma olen läbi kukkunud, Enzo. Isa uputab oma leina pudelisse, ma jätsin ülikooli pooleli ja ma ei suuda püsivat tööd leida."

"Ja sa pole sellest mitte kellelgi rääkinud?"küsis Enzo, kuulates hoolega iga mu sõna.

Raputasin pead. "Mul ei ole enam mitte kedagi. Kellele ma sellest räägiks?"

"Sul olen mina."

Ta käsi ei olnud siiani mu põlvelt lahkunud ning ka tema märkas seda, asetades käe roolile ja ohkas sügavalt.

"Ma olen üritanud peale Ella surma Arthuriga ühendust võtta, aga ta ei vastanud mitte kunagi. Kui ma oleks teadnud, et asjad on nii halvasti..."

"Sa ei oleks saanud midagi teha. Ta ei kuula mind. Miks peaks ta sind kuulama?"

"Mul on kahju, Arya. Kui ma saaksin sind kuidagi aidata, ma teeksin seda."

"Kui sul mulle juhuslikult tööd pakkuda ei ole, siis ma ei tea, kuidas sa mind aitad."

Enzo jäi mõtlikuks. "Tegelikult... ma saaksin sind töö osas aidata. Kas sa ei tahaks Norale lapsehoidja olla? Lisaks võiksid sa aidata majapidamistöödega. Varem tegi seda kõike Annika, aga..."

Ta jäi poolelt lauselt vait. Korraks kadus mees justkui ära, kuhugi kaugele, kuid tuli siis tagasi reaalsusesse.

"Lapsehoidja ja majapidajanna? Palju sa mulle rahaliselt pakud?"

Enzo noogutas. "Just. Kuidas sulle sobiks 25 dollarit tund?"

Ma ei mõelnud hetkeski, vaid võtsin Enzo pakkumise koheselt vastu. Siiani olin käinud ainult juhuotsadel, kuid mul oli vaja püsivamat tööd, kus pakutakse head palka. Mul ei olnud mingit põhjust Enzo pakkumisest keelduda.

"Millal ma alustada võin?"küsisin ma vaikselt.

Enzo kehitas õlgu. "Kasvõi homme. Kuidas sulle sobiks kell 10 hommikul?"

"Väga hästi sobib."

Lõime Enzoga käed ja üle pika aja ilmus mu näole naeratus.

"Ma peaksin su nüüd ikkagi koju viima. Arthur kindlasti muretseb."

Turtsatasin. "Ainus, mille pärast ta muretseb on see, kui palju tal alkoholi baarikapis järgi on."

"Ma viin su koju ja ma püüan temaga rääkida."

"Lase käia," ütlesin ma, käsi üles tõstes, "aga ma hoiatan sind juba ette, et sa ei oleks väga pettunud, kui sa ei saa oma soovitud tulemust."

Enzo üksnes kehitas õlgu, kuid kui me koju jõudsime, pidi too peaaegu šoki saama, nähes oma kunagist parimat sõpra sellises seisus. Enzo istus isa kõrvale ning ma otsustasin, et parem on nad omapead jätta.

Vajusin voodisse, tundes, kuidas väsimus mu üle võimust võttis. Kuulsin vaid üksikuid sõnu isa ja Enzo sõnelusest ning ukse pauku, kui Enzo lahkunud oli.