Patused soovid

Epiloog

5 kuud hiljem 

„Enzo, ma saan ise korvi kanda. Sa ei pea kõike minu eest tegema,"ütlesin ma, võttes mehe käest pikniku korvi.

„Mitte mingil juhul. Sa oled rase, Arya."

Naeratasin. „Ma saan aru, et sa muretsed, aga ma olen kõigest paar nädalat rase. Ma võin veel ise asju kanda."

„Hea küll,"nõustus Enzo lõpuks, ulatades mulle pikniku korvi.

Enzo võttis töölt vaba päeva, korraldades meile pisikese pikniku rannas. Pärast seda, kui mehele rasedusest teatasin, on ta olnud kõige õnnelikum mees maailmas. Seda oli näha nii tema sõnadest kui ka tegudest. Mehele rasedusest rääkima minnes kartsin, et talle ei meeldi seda uudist kuulda, kuid asi oli vastupidi. Ma teadsin, kui väga Enzo Norat armastas, aga ma kartsin, et meie lapse vastu ei tunne ta samasugust armastust. Mu kartused olid aga asjata. Ma olen kõigest paar nädalat rase ja arstid soovitasid enne oodata, sest kõike võis juhtuda, kuid Enzo armastas meie sündimata last juba praegu. Rasedus tuli mulle suure ja ootamatu üllatusena, aga ma olin elevil. Mul ei olnud vahet, kas tuleb poiss või tüdruk, peaasi, et lapsega kõik korras oleks. Ka Nora oli väga elevil mõttest, et temast võib saada vanem õde.

Rand oli inimtühi, mis sobis meile suurepäraselt. Enzo laotas piknikuteki maha ning asetasin piknikukorvi tekile. Sulgesin silmad, nautides merekohinat ja olin tänulik, et viis kuud hiljem oli mu elu taas rööbastel. Isaga oli samuti kõik hästi. Ka temal tuli ette nõrku hetki, kuid ta on nendest üle olnud ja ma olen talle igal hetkel toeks.

„Millest sa mõtled, kallis?"küsis Enzo, valades meile alkoholivaba šampust. 

„Mõtlen, kui tänulik ma olen, et mu elus on jälle kõik hästi. Ja meile sünnib pisikene perre.."

Enzo naeratas. „Ma ootan teda kannatamatult. Ma olen kindel, et laps tuleb sama ilus kui tema ema."

„Ja sama andekas, kui ta isa,"lisasin ma, lüües mehega klaase kokku.

Võtsin lonksu oma alkoholivaba šampusest ja toetasin pea Enzo õlale. Merekohin mu kõrvus oli justkui muusika mu kõrvadele ning ma sulgesin silmad, nautides kõrvetavat päikest.

„Kallis, mul on sulle midagi tähtsat öelda,"sõnas Enzo ning ma avasin silmad.

Minu üllatuseks langes mees ühele põlvele, käes punane sametist karp. Mu silmadesse tikkusid pisarad, kui Enzo avas karbi ja sealt vaatas vastu ilus teemantsõrmus.

„Enzo, mida see kõik tähendab?"küsisin ma vaikselt.

„Arya, ma armastan sind meeletult. Sa oled parim kingitus, mille elu mulle saatnud on. Ma olen sinus leidnud oma suurima armastuse ja ma tahan kogu oma ülejäänud elu sinuga veeta. Kas sa tuleksid mulle naiseks?"

„Jah, jah ja veelkord jah!"kisasin ma, haarates mehe enda embusesse. Kukkusime mõlemad liivale, kuid me ei hoolinud sellest. Liitsin meie huuled suudluseks, tundes, kuidas Enzo samal ajal sõrmust mu sõrme pani.

„Ma armastan sind, Arya. Sa oled kõik, mida oma elus vajan,"sosistas mees, jäädes mulle hingeldades otsa vaatama.

„Mul ei jäku sõnu kirjeldamaks, kui väga ma sind armastan, Enzo."

Naeratasin, tundes end õnnelikumana kui kunagi varem. 

                                ♥︎♥︎♥︎

Ja saigi Enzo ja Arya lugu läbi! Aitäh, et taaskord kaasa elasite ♥︎

Aga ärge muretsege, varsti panen ülesse ka ühe suvise romaani :D