Patused soovid

5

Avasin silmad, püüdes summutada enda karjet. Ma olin tagasi saatuslikus öös, mil toimus kokkupõrge kahe auto vahel. Alati lõpeb mu unenägu enne kokkupõrget ning ka see öö ei olnud midagi uut. Mu kõrvus kumas ikka veel ema meeleheitlik appikarje, kui ta avastas, et pidurid ei töötanud.

"Arya, kas kõik on korras?"

Enzo istus mu voodile, proovides mind rahustada. Hingasime koos sisse ja välja ning ma tundsin, kuidas mu hingamine vaikselt taastus. Vajusin vastu voodi seljatuge, tundes end pisut kergemalt.

"Kas sa soovid vett?"küsis Enzo, silitades mu käsivart.

"Kui see sulle tüli ei tee."

Enzo noogutas ja läks kööki vett tooma. Kui ta tagasi tuli, jõin klaasi tühjaks. Vaatasin kella öökapil, mis näitas pool kaks öösel. Ma ei teadnud, kas ma suudan veel sel ööl magama jääda.

"Kuidas sa end tunned?"küsis Enzo vaikselt.

"Paremini. Aitäh sulle."

"Ma kuulsin su karjeid ja tormasin kohe siia."

Ohkasin, pannes pead kätele. "Anna andeks. Sul on kindlasti homme tihe tööpäev ja ma ei lase sul magada."

"See ei ole praegu hetkel üldse oluline. Tule siia."

Enzo ajas käed laiali, võttes mu enda embusesse. Ta silitas mu pead, kiigutades mind samal ajal nagu väikest last. Hingasin sisse tema parfüümi, mis oli segu rosmariinist, lavendlist ja seedripuust. Viisis, kuidas Enzo mind kaisus hoidis, oli midagi kodust ja lohutavat.

"Kas see oleks liiga palju palutud, kui sa minuga jääksid? Ma ei julge üksi magama jääda."

Vaatasime teineteisele silma ning mees pani ühe mu silme ette tükkivatest juuksesalkudest kõrva taha. Ma võiksin vanduda, et hetkeks peatus Enzo pilk mu huultel nagu oleks ta mind valmis suudlema, kuid viimasel hetkel mõtles ümber. Mingi osa minus oli pettunud, et ta seda ei teinud. Kuid ehk oli hea, et Enzo seda siiski ei teinud, arvestades meie vanusevahet ja seda, et ta on mu isa parim sõber. 

"Ma jään, Arya. Nii kauaks, kui sa magama jääd, sobib?"

Noogutasin, pugedes tagasi teki alla. Uinusin üllatavalt kiirelt, tundes, kuidas Enzo vaikselt mu kätt hoidis. 

Hommikusöögilauas tundsin, et õhustik minu ja Enzo vahel oli muutunud. Ma ei osanud öelda, mis see oli, aga midagi oli teistmoodi. Võtsime mõlemad lonksu kohvi, aga pilk teineteise silmadelt ei lahkunud. 

"Pagan, ma olen jälle hiljaks jäämas,"vandus Enzo, pannes kohvitassi kraanikaussi.

"Mine sina tööle, ma pesen nõud."

Möödaminnes riivas Enzo mu kätt, sütitades kogu mu keha elektriga. Ma ei oleks tohtinud mehe vastu midagi tunda, kuid ma ei suutnud ka oma tunnetele pidurit panna. Ehk oli asi Enzo hoolivuses, mida ta minu vastu on üles näidanud. Mul ei olnud aimugi, teadsin vaid seda, et pean romantilistest tunnetest Enzo vastu võimalikult kiiresti vabanema.

Kuulsin, kuidas Enzo tütrega hüvasti jättis, lugedes talle sõnu peale. Mulle meeldis vaadata, kuidas ta Noraga koos oli ja igal võimalikul viisil oma armastust ning hoolivust tütre vastu näitas. Töö tõttu ei olnud Enzol Nora jaoks palju aega, kuid ma nägin, kui väga ta Norat armastas. 

Enzo soovis mulle ilusat päeva, lubades, et käib pärast tööd minu isa juurest läbi. Nüüd, mil ma pidin Enzo juurde jääma, valutas mu süda isa pärast veelgi rohkem. Ma ei teadnud, millega ta võib kodus hakkama saada. Kuidas isa reageerib, kui kuuleb, et ma peatun Enzo juures?

Ohkasin ja pesin nõud, pannes need restile kuivama. Kuulsin Nora kergeid samme, kui too trepist alla tuli ja diivanile istus.

"Arya, mängime palun peitust,"palus tüdruk, kui tema kõrvale istusin. Palavikust olime lahti saanud, kuid Enzo otsustas tüdruku veel koju jätta. Mul ei olnud mitte midagi Noraga koos aja veetsime vastu. Nora viis mu mõtted mu mujale, pannes mind tunda nagu oleksin taas laps. 

"Mis mul saaks peitusemängu vastu olla?"

Nora naeratas. "Väga hea. Sina loed."

Naeratasin tüdrukule vastu, asetasin käed silmade ette ja asusin lugema.