Patused soovid

7

Ilma Norata oli maja kuidagi tühi ja kõle. Kui Enzo hommikul tüdruku üles äratas ja kooli jaoks valmis käskis panna, püüdis Nora vastu protesteerida, öeldes, kui lõbus tal minuga viimased päevad kodus on olnud. See tegi mul südame seest soojaks. Meil oli suurepärane klapp, kuid ma ei teadnud, et ma tüdrukule nii väga meeldisin. 

Enzol oli elutoa kapi peal vinüülimängija. Vaatasin läbi Enzo vinüülikogu, otsustades Modern Talkingu kasuks. Ma ei suutnud vaikuses koristada ega toimetada, pealegi oli mul vaja midagi, mis mõtted hetkeks eemale viib.

Otsustasin esialgu käsile võtta põrandapesu. Mul oli vaja tegevust, mis mind mõtlema ei paneks. Kuid ükskõik kui palju ma ka ei püüdnud, suutis keegi ikkagi mu mõtetesse tungida ja see oli Enzo. Ma mõtlesin temast pidevalt, isegi, kui ma seda ei tahtnud.  

Ma ei teadnud, kas ka Enzo seda tundis, aga meie vahel oli tekkinud side või tunne, millele ma ei osanud veel nime anda. Hoolimata asjaolust, et ta on minust palju vanem ja mu isa parim sõber, tundsin Enzo vastu midagi enamat kui lihtsalt sõprus. Ma teadsin, et peaksin oma tunded blokeerima ja unustama, aga ma ei suutnud. Enzo oli leidnud koha minu südames, hoolides minust nii nagu keegi teine seda pikka aega juba teinud pole.

Alumine korrus koristatud, suundusin põrandalapi ja veeämbriga teisele korrusele. Võtsin ette Enzo toa, mida mees oli mulle vilksamisi majatuuri tehes näidanud. Mehe tuba oli lihtne: toa keskel laius suur voodi, mille mõlemal poolel paiknesid öökapid. Ühe magamistoa seina sisse oli mees lasknud ehitada riidekapi. Avasin riidekapi, kust mulle vaatas vastu täielik kaos. Ainult ülikonnad, millega mees tavatses tööl käia, olid korralikult nagidele riputatud. Sulgesin kapi ja suundusin moppi võtma, kui mu pilk jäi pidama öökapil oleval fotol, mis kujutas Enzo perekonda. Pisikest perekonda, kes tal enne oli.

Istusin voodile ja võtsin foto kätte. Annika, keda ma olin mõned korrad oma elus perekondlikel kokkusaamistel kohanud, tundus mulle tookord väga lahke ja rõõmsameelne naine. Foto oli tehtud soojamaa reisil. Enzo ja Annika hoidsid teineteise ümbert kinni, pisikese Nora süles. Pealtnäha täiuslik paar, kuid mis nende kahe vahel juhtus? Ma ei ole julgenud Enzoga seda teemat puudutada, sest viimane kord, kui mees Annikat mainis, läks ta näost ära ja jäi vaikseks. Tuletasin endale meelde, et tegelikult ei olnud see üldse minu asi, asetasin foto öökapile tagasi ja jätkasin koristamisega.

Täpselt kella kolmeks oli terve maja koristatud. Kuulsin välisukse paugatust ja seejärel Nora rõõmsaid kilkeid.

"Arya!"

Tüdruk tormas kohe minu poole, kallistades mind tükk aega. Uurisin Noralt tema koolipäeva kohta, jättes tüdruku üksi, et too saaks koolivormi koduriiete vastu vahetada. Kuna Nora keeldus kohe kodutööde tegemisest, vaatasime natuke aega telekat. Kui kell oli juba seal maal, et õhtusööki valmistada, kutsusin ka Nora kööki kodutöid tegema, et saaksin teda vajadusel aidata.

"Tead, Arya, sa väga meeldid issile,"ütles Nora järsku.

"Miks sa nii arvad?"küsisin ma, vaadates tüdruku poole. 

Nora pööritas silmi. "Ma näen, kuidas issi sind vaatab. Ta vaatas emmet ka varem nii."

"Ei, su isa on lihtsalt väga toetav ja see on kõik. Sa kujutad endale asju ette, Nora."

Pliidi taga tegutsedes ei suutnud ma aga lakata mõtlemast Nora ülestunnistusele. Kas Enzo võis mind tõesti sellise pilguga vaadata nagu Nora väidab või oli see lihtsalt lapse ettekujutus? Ma ei hakanud endas asjatuid lootusi hellitama ning viskasin peast kõik vähegi romantilisemad mõtted Enzost.