Patused soovid

8

„Arya, palun tule meiega kinno!"palus Nora, tehes kõige nunnumaid kutsikasilmi, mida ma kunagi näinud olen.

Vaatasin Enzo poole, kes kohvitassi tagant mulle naeratas. Enzo oli plaaninud tütrega kinno minna, et Noraga rohkem aega koos veeta, mida tal viimasel ajal tänu tööle pole õnnestunud teha. Ma ei tahtnud rikkuda Enzo ja Nora isa-tütre aega, seega keeldusin algselt, kuid tüdruk oli mind palunud viimased kümme minutit.

„Tule muidugi, Arya. Sa oled enamus aja siin majas veetnud. Ma arvan, et sa vajaksid ka vaheldust,"arvas Enzo.

„Hea küll, mis ma ikka teiega peale hakkan,"nõustusin ma, mille peale Nora plaksutama hakkas.

„Mine pane end valmis, kullake. Varsti hakkame minema,"ütles Enzo, pöördudes tütre poole.

Nora noogutas, tormates üles oma tuppa.

„Oh pagan, kõik mu normaalsemad riided on kodus."

„Ära riietuse pärast küll muretse. Kui sa soovid, võime mõni päev kodus käia ja sulle riided tuua."

„See oleks tore."

Kui olime kõik end valmis seadnud, sõitsime kino poole. Nagu laupäevale kohane, oli kino parkla autosid täis, kuid ühe vaba koha siiski leidsime. Kui Enzo oli auto parkinud, võttis mees Noral käest kinni ja läksime kolmekesi pileti järjekorda. Ühel hetkel tundsin, kuidas Enzo asetas oma käe õrnalt mu alaseljale. See pisike liigutus suutis terve mu keha elektrist särisema panna. Püüdsin seda tunnet vaigistada, aga ma ei suutnud, sest Enzo käsi püsis endiselt mu seljal.

Piletid kätte saanud, võtsime end maiustuste ja popkorni sabasse. Kui Enzo käsi lahkus hetkeks mu seljalt, et popkorni ja jookide eest maksta, tundsin end isegi kergendatult. Ma ei saanud lasta neil tunnetel, mis mul Enzo vastu juba on, suureneda. 

„Enzo, sina siin?"

Enzo pööras end ümber, tervitades vana sõpra. Mees, kes Enzot tervitas, heitis mulle ühe pilgu, vaadates mind pealaest jalatallani.

„Pole ammu näinud, Marcus. Millega sa tegeled?"

„Raamatupidamisega. Sinul on oma ehitusettevõte nagu ma kuulsin."

Enzo naeratas. „Jah. Meil läheb üsna hästi."

„Kas sa oma uut kaasat ei tutvusta mulle?"küsis Marcus, naeratades mulle.

Tõmbusime teineteisest kohmetudes eemale. Millest Marcus küll järeldas, et me võisime paar olla?

„Mina ja Arya... me ei ole koos,"ütles Enzo kohmetudes. „Ta on Norale lapsehoidjaks peale kooli ja hoolitseb maja eest."

„Ah nii on lood. Ennist piletijärjekorras olles paistsite küll väga... lähedased,"sõnas Marcus muiates.

Raputasin pead. „Me pole kindlasti nii lähedased."

Marcus noogutas. „Tore oli näha, Enzo. Me peaksime teinekord kokku saama ja ülikooli aegu meenutama."

„See ei ole halb mõte. Hoiame ühendust, eks?"

Marcus noogutas, suundudes seejärel vetsude poole. Jäime hetkeks teineteisele kohmetunud pilkudega otsa vaatama. Enzo puhul nägin esimest korda, et tema võiks kohmetunud olla, sest ta on alati nii enesekindel tundunud. Nora raputas isa kätt, andes märku, et aeg on saali minna ja kohad üles otsida.

Enzo oli võtnud istekohad nii, et tema istus keskel. Nora istus mehe vasakul pool ja mina paremal pool. Asetasin oma käe toolileenile, lootes, et mees mingil hetkel võiks mu käest kinni võtta. Ma teadsin, et peaksin kustutama leegi Enzo vastu, aga käest kinni hoidmises ei ole ju midagi halba, eks? See oli kõigest pisike, süütu soov, mis meile kummalegi halba ei saanud teha.

Kinosaal pimenes ja kui lastefilm oli pihta hakanud, ei suutnud ma sellele kuigi kaua keskenduda. Mu peas keerles nii palju muid mõtteid ja muresid. Viimasel ajal oli nii raske keskenduda, ma ei suutnud vaigistada mõtteid oma peas.

Võpatasin, tundes, kuidas Enzo soe käsi minu käest kinni võttis. Ma ei teadnud, mis võluvägi see oli, kuid Enzo puudutused, sõnad ja teod suutsid hetkega mu tuju muuta.

Lõdvestusin, lükkasin hetkeks mured ja mõtted tahaplaanile ning keskendusin hetkes olemisele.