Patused soovid

16

Need päevad, mis ma olen Enzost eemal olnud, on nii tühised ja mõttetud. Ma ei saanud meest oma mõtetest välja, hoolimata sellest, mida ta teinud oli. Ma vajasin teda, hoolimata kõigest.

"Mis sinu ja Enzo vahel juhtus?"uuris isa, istudes diivanil, rüübates õlut.

"Lihtsalt... väike tüli. Muud midagi,"seletasin ma, pestes samal ajal aknaid.

"Siin on midagi rohkemat, kui väike tüli. Sa olid endast väljas, kui sa koju tulid."

Raputasin pead. "Jätame selle jutu. Siin ei ole midagi rohkemat."

Kui olin elutoas aknapesu lõpetanud, kuulsin uksel väikest koputust. Isa ei teinud koputusest väljagi, seega panin puhastusvahendid lauale ja läksin ust avama. Minu üllatuseks seisis uksel Enzo, käes sületäis roose.

"Enzo, mida sa siin teed? Miks sa siia tulid?"küsisin ma vaikselt.

"Sa ei vasta mu sõnumitele ega kõnedele. Ma pidin sind nägema ja vabandama."

"Isa on kodus ja kui ta teada saab..."

"Mind ei huvita. Sa ei kujuta ette, kui väga ma sind igatsenud olen."

Jäin Enzot pikemalt silmitsema ja pidin tõdema, et nii väsinud olekus ei ole ma meest varem näinud. Ta silmade all olid magamatusest kotid, soeng oli mehel sassis ja ülikonna asemel kandis mees lohvakat dressikomplekti. Mehe silmades oli näha kurbust ja hääles kuulda meeleheitlikkust.

"Ma tean, et kõik on minu süü ja ma olen idioot, aga ma igatsen sind. Ma igatsen sind nii väga, et see teeb haiget,"ütles mees, silitades vaikselt mu põske.

Enzo ülestunnistus sulatas mu südame ja ma ei tahtnud nii lihtsalt alla anda, aga ma tunnistasin, et ka mina igatsesin teda. Ma igatsesin teda ja tema puudutusi nii väga...

"Mina igatsesin sind ka,"sosistasin ma, mille peale Enzo naeratas ja kummardus, et mind suudelda.

Suudlesin teda vastu, saades aru, kui väga ma teda vajasin. Enzo naeratas läbi suudluse ning ma teadsin, et olin talle kõik andestanud. Ma ei suutnud temast eemale hoida, ükskõik kui palju ma ka ei proovinud.

"Mis kurat siin toimub?"

Ma olin hetkes nii sees, et ma olin isa kohaloleku täielikult unustanud. Tõmbusime Enzoga teineteisest eemale, jäädes isale otsa vaatama. Isa vaatas meile samuti otsa ning puhkes seejärel naerma.

"Ma teadsin! Ma teadsin, et teie kahe vahel midagi toimub."

"Arthur, rahune. See pole nii nagu paistab,"ütles Enzo, püüdes veel asja siluda, kuid mu isa ei olnud loll. Me olime vahel mis vahel.

"Kas te kaks just ei suudelnud? Ma võin purjus olla, aga mu silmanägemine ei peta mind."

"Me oleme mõlemad täiskasvanud ja me saame väga hästi aru, mis toimub,"sõnas Enzo tõsiselt.

"Sa kasutasid mu tütart lihtsalt ära! Kuidas sa võisid?"

Isa tõukas Enzot ning ma läksin neile vahele, püüdes isa rahustada.

"Enzo ei kasutanud mind ära, isa. See lihtsalt... juhtus. See oli meie mõlema jaoks ootamatu."

Isa turtsatas. "Ta tahtis lihtsalt noort, süütut tüdrukut voodisse saada ja kõik. See asi peab lõppema!"

Raputasin pead. "Sa ei saa aru."

"Hoopis sina ei saa aru. Mida ta lubas sulle? Raha? Veel midagi paremat?"

"Ma armastan teda, Arthur, meeldigu see sulle või mitte. Ma keerasin pasa kokku, kuid seekord teen ma kõik õigesti,"ütles Enzo, võttes mul käest kinni.

"Mis kuradi armastusest sa räägid? Sa jätad mu tütre ükskord samamoodi unarusse nagu sa tegid Annikaga ja ta saab haiget! Ta juba korra sai haiget ja ma ei lase sel korduda!"

Isa tõukas Enzot seekord veelgi kõvemini, nii et mees vastu esikuriiulit kukkus ja pea ära lõi. Ma teadsin, et isa meie suhet ei aksepteeriks, kuid ma ei osanud temalt sellist reageeringut oodata. Enzo vandus ning mu põskedel voolasid pisarad, kui ma teda püsti aitasin.

"Isa, palun, lõpeta."

"Hea küll, mine tema juurde tagasi, aga ära tule koju tagasi, kui sa jälle haiget saad,"ütles isa ning läks tagasi elutuppa, kus ta diivanile istus ja õllepudeli kätte võttis.

"Enzo, kas kõik on korras?"küsisin ma, vaadates talle murelikult otsa.

"Kõik on hästi. Ära nuta enam, palun, kallis."

Enzo pühkis põskedelt mu pisarad, suudeldes mind seejärel õrnalt otsaette. Pakkisin asjad taas kokku, ilma, et isa minust üldse välja oleks teinud.

Vaatasin veel korra isa poole, kelle nägu punetas vihast, kuid ei teinud ka midagi, et takistada mind minemast.