Patused soovid

2

Täpselt kell kümme seisin Enzo maja ees, nii nagu me eile kokku leppisime. Enzo ehitusettevõte oli viimastel aastatel tulusalt käima läinud, mida võis näha ka uhkest majast, kus ta nüüd elas. Viimati käisin vanematega tema juures külas, kui ta elas veel ühetoalises korteris. Maja, kus ta aga nüüd elas, võis võrrelda lausa villadega.

Enzo tuli mulle värava juurde vastu, avades mulle värava. Enzo oli ilmselt just ärganud, mida ma võisin välja lugeda tema sassis juustest ja viltusest lipsust.

"Vabanda, ma magasin sisse."

"Sellest pole midagi."

"Tule edasi. Nora on täna tõbine ja ma otsustasin ta koolist koju jätta,"seletas Enzo, kohendades enda lipsu.

"Milline uhke häärber sul nüüd on,"ütlesin ma, vaadates majas ringi. "Ma mäletan, kui sa veel ühetoalises korteris elasid."

Enzo naeratas. "Ehitusettevõte on viimastel aastatel väga hästi käima läinud."

Noogutasin, libistades käega üle köögis oleva marmorplaadi. Tunnetasin endal Enzo intensiivset pilku ning teesklesin nagu oleks köögiaknast väga huvitav vaade.

"Soovid sa kohvi või teed?"pakkus Enzo.

"Ei, aitäh,"vastasin ma, pöörates end ümber ning saatsin mehe poole naeratuse.

"Hea küll, ma mäitan sulle teisi tube ka,"sõnas Enzo, vaadates käekella. "Kuigi ma olen juba hiljaks jäämas."

Läksin mehe järel ülemisele korrusele ning ta avas vasakpoolse ukse. Roosa sisekujunduse järgi järeldasin, et tegu sai olla ainult Nora toaga. Tüdrukul oli suur voodi, mille ümber oli valge baldahiin. Voodi pealt vaatasid meile vastu karupoeg Puhhi ja Muumitrolli kaisukad. Akna alla oli paigutatud kirjutuslaud, millel vedelesid lahtiselt koolivihikud ja õpikud.

"Nora jäi minust telekatuppa multikaid vaatama, kuid see on tema tuba. Lasin selle kujundada täpselt nii nagu tema soovis."

"See on armas. Ma mäletan, kuidas ma soovisin ka sellist roosat tuba."

Enzo muigas. "Kõikidel tüdrukutel on vist korra elus roosa faas."

Nora tuba üle vaadatud, näitas Enzo mulle enda magamistuba, külalistetuba ja kabinetti. Väiksesse telekatuppa sisenedes ei pannud Nora meid algselt tähelegi, tüdruk oli multikamaailma nii sisse elanud.

"Nora, kas sa mäletad Aryat?"küsis Enzo, istudes tütre kõrvale diivanile.

Nora vaatas mind pealaest jalatallani, kuid järsku oli ta silmades näha äratundmisrõõmu. Tüdruk naeratas mulle ning ma naeratasin talle vastu.

"Natukene mäletan,"vastas Nora, kutsudes mind enda kõrvale istuma.

"Arya on nüüd sinu hoidja. Lisaks aitab ta meil maja korras hoida ja teeb muid toimetusi. Kuidas see sulle kõlab?"

"Issi, ma olen juba suur tüdruk. Mul ei ole hoidjat vaja."

Enzo muigas, võttes tütre endale kaissu. "Ma tean, et sa oled suur tüdruk, aga mäletad, ma rääkisin, kuidas sa ei tohi üksi kodus olla peale kooli. Arya saab nüüd sinuga koos olla ja sa ei pea enam minu töö juurde tulema."

Tüdruk jäi mõtlikuks, kuid tundus, et mõte peale kooli koju tulekut meeldis talle rohkem kui mõte, et ta peaks isa töö juurde minema.

"Sellisel juhul mulle sobib."

"Väga hea. Kuidas sul on? Kas on palavikku ka?"

Enzo katsus tüdruku laupa, väike mure silmis. Paratamatult mõtlesin, mis oli saanud Enzo naisest ja Nora emast, Annikast. Eile, kui Enzo autos Annikat mainis, läks Enzo näost ära ja jäi väga vaikseks. Küllap pidi juhtuma midagi, mis talle haiget tegi.

"Laup on kuum. Arya, oled kindel, et saad Noraga hakkama?"

Noogutasin. "Ära muretse. Ma teen talle sooja teed, süüa ja vaatame koos multikaid."

Nora noogutas, pugedes Enzole veelgi rohkem kaissu.

"Anna andeks, kullake, aga ma pean nüüd minema. Mul on täna väga pikk päev."

Enzo suudles tütart laubale ning Nora istus tagasi diivanile, kerides end teki sisse sooja. Järgnesin Enzole esikusse, kus too veel peegli ees oma lipsu kohendas ja kingad jalga pani.

"Kui midagi on, siis kohe helista,"ütles Enzo, pannes oma käed mu õlgadele. "Ja kui sa soovid, võid teinekord ka siia ööseks jääda. Meil on külalistetuba olemas."

"Aitäh sulle, see tööots tähendab mulle väga palju."

Jäime teineteisele otsa vaatama ja tundsin, kuidas maailm hetkeks seisma jäi. Mu süda hakkas puperdama ning ma teadsin, et peaksin pilgu ära pöörama, kuid ma ei suutnud.

Ma olin kindel, et ka Enzo tundis midagi meie vahel, sest ta tormas uksest välja, kordagi tagasi vaatamata. Kui olin üksi jäänud, taastus mu normaalne hingamine ja suundusin kööki, et Norale sooja teed valmistada.