Patused soovid

14

Ühel õhtul üllatas Enzo mind meie esimese tõelise kohtinguga. Ta oli broneerinud meile laua restorani, kus ma polnud kunagi käinud ja ma olin kindel, et selles restoranis käimist said endale lubada ainult rikkad ja kuulsad. Enzo oli asja korraldanud nii, et Nora jäi koos Annikaga.

„Siin on nii ilus,"ütlesin ma, kui restorani sisenesime. Meid võttis vastu meesterahvas, kellega Enzo paar sõna vahetas ning meid seejärel lauda juhatas.

„Kohe tuleb teenindaja,"ütles meesterahvas, ulatades meile menüüd ning jättis meid kahekesi.

„Ma ei oska midagi valida,"tunnistasin ma Enzole, piiludes meest menüü tagant. Ma ei olnud kunagi nii peenes restoranis käinud ja mul ei olnud aimugi, mis pooled asjad nimekirjas olid.

Enzo muigas. „Hea küll, ma valin meie mõlema eest."

Noogutasin, sulgedes menüü. Mõne aja pärast saabuski teenindaja ning Enzo luges meie tellimuse ette. Samuti lasi Enzo meile veini tellida, uurides enne minu veini eelistusi. Jäin meest vaatama, tõdedes, et olingi reaalselt mehesse armumas. Ma ei teadnud, kas julgeksin seda talle ka päriselt öelda.

„Millest sa mõtled?"küsis Enzo, kui teenindaja oli meile veini välja valanud ning kahekesi jätnud.

„Sellest, kui kena sa ülikonnas välja näed,"vastasin ma, mis ei olnudki päris vale. Enzo nägi tõesti ülikonnas väga hea välja.

„Sina näed ka väga hea välja. See kleit sobib sulle imehästi."

Kui mees oli mulle varem teatanud, et tal on meile tõeline kohting plaanis, olin käinud oma esimese palga eest poes ja ostnud kleidi. Mul ei olnud küll aimugi, kuhu Enzo meid viia võiks, kuid valisin pisut pidulikuma kleidi ja nüüd mul oli hea meel, et just selle kleidi valisin.

„Selle kleidi ostsin ainult sellepärast, et sa saaks selle pärast seljast rebida,"ütlesin ma vaikselt, müksates laua all Enzo jalga.

„Sa oled nurjatu,"vastas mees muiates.

„Sina mind selliseks muutsid,"ütlesin ma, kehitades õlgu.

Rüüpasime mõlemad veini, vaadates teineteisele sügavalt silma. Mees nägi täna eriti hea välja ja ma ei suutnud temalt pilku pöörata. Ma olen alati arvanud, et ülikonnas mehed nägid veelgi ilusamad välja ning Enzo puhul vastas see tõele. Meie vahele oli tekkinud vaikus, kuid see ei olnud piinlik vaikus. Vastupidi.

Lõpuks toodi meile pearoog, mille Enzo ennist tellinud oli. Ma ei suutnud uskuda, et ma olin kohtingul oma isa parima sõbraga, kes oli minust pealegi veel vanem mees. Teadsin, kuidas isa sellele teadmisele reageeriks, kui ta peaks meist teada saama.

„Mis sind murelikuks teeb?"küsis Enzo, kui olime mõlemad pearoaga lõpetanud ja mgustoidud tellinud.

„Mõtlesin, kuidas isa reageeriks, kui ta meist teada saaks."

Enzo ohkas. „Miks sa sellele hetkel mõtled? Praegu on meie aeg. Meie esimene päris kohting."

„Ma tean, aga... Paratamatult ma ikka mõtlesin sellele."

Asetasin oma käe lauale ning Enzo võttis sellest kinni, silitades mu kätt. Ma ei osanud seda seletada, miks see nii oli, kuid tema puudutused ja sõnad mõjusid mulle nii hästi, et ma suutsin hetkeks maha rahuneda. Mitte küll muresid päris unustada, kuid ma olin rahulikum.

„Kõik saab korda, eks? Ühel või teisel viisil. Naudi nüüd meie esimest kohtingut ja ära mõtle enam oma muredele."

Naeratasin. „Ma püüan."

„Kuidas sulle seni tänane õhtu meeldinud on?"küsis Enzo, rüübates taas veini.

„Mul on väga tore olnud. Pean tunnistama, et ma pole varem nii peenesse restorani sattunud."

„Kunagi on ikka esimene kord."

„See on ikka nii veider,"ütlesin ma, mudides närviliselt oma sõrmi.

„Mis on veider?"küsis Enzo uudishimulikult.

„See, mis meie vahel toimub. Sa meeldid mulle väga, Enzo. Isegi liiga palju, aga..."

Otsisin sõnu, kuid nendeni ma ei jõudnudki, sest teenindaja tõi lauda meie magustoidud. Enzo vaatas mind uurivalt, justkui üritas mees mu mõtteid lugeda.

„Mida sa ennist öelda tahtsid?"küsis Enzo.

„Seda, et... ma ei tea, mis meie vahel toimub, Enzo. Ma tean, et ma olen sinusse armumas, kui ma ei tohiks ja..."

Jäin vait, saades aru, et ma olingi Enzole lõpuks välja öelnud, et olen temasse armumas. Vaatasin mehele kartlikult otsa, kuid too hoopis naeratas.

"Mina olen sinusse ka armumas, Arya. Ma tean, et ma ei tohiks, aga ma ei saa sinna midagi parata."

Ma ei oodanud seda ülestunnistust Enzolt, seega jäin teda üllatunult vaatama.

"Seega... mis meist saab?"küsisin ma arglikult.

"Ma loodan, et meist saab midagi enamat ja ma mõtlen seda tõsiselt."

Lihtsalt naeratasin mehele vastuseks. Meie vestlus oli võtnud pöörde, mida ma sugugi ei oodanud. Võibolla isegi liiga tõsise pöörde, kuid ma ei öelnud rohkem midagi.

"Ma maksan arve ja võime minna, eks?"

Noogutasin. Mees kutsus teenindaja, paludes arvet. Jõin veiniklaasi tühjaks, tundes, kuidas mu pea vaikselt ringi käis. Enzo jättis teenindajale väikse jootraha ning suundusime auto poole.

"Mine sa autosse, ma käin vetsus ära,"ütles Enzo, ulatades mulle autovõtmed.

Telefon, mille Enzo ennist autosse oli jätnud, andis märku saabunud sõnumist. Ma ei tahtnud tegelikult Enzo järele nuhkida, kuid kui märkasin, et sõnumi saatja oli Annika, võtsin paratamatult telefoni enda kätte, et naise saadetud sõnumit lugeda.

Kallis, ma igatsen su järele. Kas kohtume homme ka? Ma tean, et ka sina igatsed mind ikka veel.

Ahhetasin, lugedes naise saadetud sõnumit vähemalt kolm korda. Kas see tähendab, et Enzo oli Annikaga kohtunud? Muidugi nad kohtusid, kui Enzo Norat Annika juurde viis, kuid sõnumist jäi mulje, et nad kohtuvad ka muudel eesmärkidel.

Sulgesin telefoni, kui nägin Enzot auto juurde saabumas. Ma ei öelnud Enzole saabunud sõnumist midagi, püüdes säilitada rahu. Siiski möllas minus pisike armukadeduse uss.

"Kõik korras? Sa oled kuidagi näost ära,"uuris Enzo murelikult, käivitades auto.

"Jah, lihtsalt natuke väsinud."

"Arusaadav, täna on olnud pikk õhtu."

Noogutasin ning pöörasin oma pilgu aknast välja, püüdes unustada Annika saadetud sõnumit.