Patused soovid

19

Asetasin poekotid köögilauale ja asusin asju külmkappi laduma, kui korraga helises mu telefon. Telefoni ekraanil vilkus tundmatu number ning mu sisetunne aimas halba. Mu süda kukkus saapasäärde, kui ma telefoni vastu võtsin. Mu sisetunne aimas alati ette, kui midagi halba juhtus ning ka seekord ei vedanud mu tunnetus mind alt.

„Tere. Kas ma räägin Arya Hilliga?"küsis vaikne, rahulik naisterahva hääl teisel pool toru.

„Jah. Kas midagi on juhtunud?"

„Teie isaga juhtus õnnetus. Tal oli südamerabandus."

Kohe, kui naisterahvas olid need sõnad lausunud, oleks mu maailm justkui seisma jäänud. See polnud võimalik. Ma kaotasin äsja oma ema, ma ei saanud ka isast ilma jääda.

„Kas te kuulete mind veel?"küsis naine, tuues mind reaalsusesse tagasi.

„Jah, vabandust. Kuidas temaga on? Ärge öelge, et..."

„Teie isaga on kõik korras. Tema pääsemine oli väga napikas. Kui te haiglasse tulete, räägime lähemalt."

„Jah, ma tulen kohe sinna. Palun öelge mulle aadress."

Naine ütles mulle aadressi, mille ma paberile üles kirjutasin ja jäin hetkeks köögitoolile istuma. Kui naisterahvas oleks öelnud, et isa on läinud, oleks mu maailma kokku jooksnud. Lagunenud. Ma ei suutnud ette kujutada, et kaotaksin ka isa. Ema kaotus on olnud piisavalt raske ja ma ei tahtnud ette kujutada maailma, kus mu isa ei ole. Ta ei olnud viimasel ajal parim isa tänu leinale, kuid ta oli ikkagi minu isa ja seda ei muutnud mitte miski. Neelatasin, püüdes pisaraid tagasi hoida ning helistasin Enzole. Telefon kutsus mitu korda, enne kui mees vastata jõudis.

„Arya, anna andeks, ma olin koosolekul."

„Enzo, isaga on halvasti,"pahvatasin ma, tundes soolakaid pisaraid oma põskedel.

„Mis mõttes halvasti? Püüa rahuneda ja räägi mulle."

„Tal oli südamerabandus ja ta on haiglas. Mulle just helistati. Enzo, ma ei tea, mida ma teen."

„Kallis, oota mind. Ma tulen kohe sinna ja me lähme haiglasse."

„Aga su töö..."

„Töö on hetkel kõige väiksem mure. Tee omale suhkruvett ja hinga rahulikult sisse ja välja, eks? Ma tulen nii kiiresti kui saan."

Mees lõpetas kõne ning ma sulgesin silmad, hingates rahulikult sisse ja välja. Panin toiduained külmkappi ja tegin omale suhkruvee, istudes diivanile. Soolakad pisarad veeresid mööda mu põski alla ning ma ei suutnud lakata mõtlemast faktile, et oleksin võinud täna kaotada ka oma isa. Kohe, kui Enzo uksest sisse astus, haaras mees mu enda embusesse, kallistades mind tükk aega.

„Kuidas sul on? Suudad sa nüüd haiglasse minna?"uuris mees murelikult, pühkides mu pisaraid.

Noogutasin. „Aitäh sulle, et sa kohe tulid. Ma ei tea, mida ma ilma sinuta teeksin."

„Ma tulen kohe, kui sa mind vajad. Ma armastan sind, Arya."

„Ma armastan sind, Enzo."

Suhkruvee lõpuni joonud, sõitsime Enzoga haiglasse. Terve tee hoidis mees mu kätt ning mul oli hea meel, et Enzo oli nii toetav. Ma ei teadnud, kas oleksin üksi selle kõigega hakkama saanud. Haiglasse jõudes käisin läbi registratuurist, kus sain teada isa palati, mis asus kolmandal korrusel. Isa palati ukse juurde jõudes väljus just mees arst isa palatist, jäädes meile otsa vaatama.

„Teie olete Arthur Hilli tütar?"küsis arst, vaadates mind oma prillide tagant.

„Jah. Kuidas temaga on? Mis täpsemalt juhtus?"

Arst ohkas. „Teie isa läks poodi joogi järele, kui ta süda üles ütles ja pealtnägija kutsus koheselt kiirabi. Teie isal väga vedas, sest asi oleks võinud lõppeda surmaga. Alkoholism ei ole naljaasi."

„Ma tean. Ta hakkas pudelist abi otsima, kui isa abikaasa ehk minu ema suri autoõnnetuses. See tuleb leinast."

„Preili, ma võin Teile soovitada head psühhiaatrit või leinanõustajat. Ma loodan, et Teie isa saab aru, et tal on abi vaja."

Noogutasin. „Ma oleksin soovituste üle väga tänulik. Võibolla õnnetuse valguses ma suudan teda veenda arsti juurde minema."

„Ma jätan Teile paar kontakti."

Arsti otsis kitlitaskust välja märkmepaberi ja pastaka, kirjutades paar nime paberile. Enzo võttis paberilipiku vastu, pistes selle oma pintsaku taskusse. Arst lubas meil isa vaatama minna, kuid hoiatas, et me liigselt teda ei väsitaks. Tänasin arsti, sisenedes vaikselt isa palatisse. Isa silmad olid suletud ja tema küljes olid voolikud. Ta rind tõusis üles ja alla, kui ta vaikselt hingas. Istusin toolile ning Enzo seisis mu selja taha, toetades oma käed mu õlgadele.

„Kujutad ette, ma oleksin võinud täna oma isa ka kaotada..."sosistasin ma, neelatades, püüdes pisaraid tagasi hoida.

„Tal tõesti vedas."

Isa käest kinni võttes tulid mu silme ette mälestused, kui emaga peale autoõnnetust haiglasse sattusime. Ma olin emaga koos autos, kuid pääsesin kõigest paari kriimustuse ja peapõrutusega. Ema seisund oli tõsisem ja arstid valmistasid meid varakult ette selleks, et ema ei pruugi koomast välja tulla. Iga kord, kui ema voodikõrval istusin, soovisin, et mina oleksin ema asemel. Miks pidin mina pääsema vaid paari kriimustuse ja peapõrutusega, aga ema langes kooma? Mu ema oli kõige armsam inimene, keda ma teadsin ja ma ei soovinud talle sellist lõppu.

„Arya..."kuulsin isa enda nime ütlemas, tuues mind mälestustest tagasi.

„Isa, jumal tänatud, sa oled üleval. Kuidas sinuga on?"

„Kõik on... hästi. Ära muretse, kallike."

„Kuidas ma siis ei muretse? Sa ehmatasid meid mõlemaid päris korralikult."

„Enzo, sina ka siin,"tõdes isa, kui nende pilgud kohtusid.

„Ma võin teid kahekesi jätta, kui sa soovid,"vastas Enzo.

Isa raputas pead. „Pole vaja, kõik on okei."

„Isa, kas sa nüüd mõistad, et sul on abi vaja? Sinu arst andis mulle paar head kontakti..."

Minu üllatuseks ei vaielnud isa mulle vastu. „Ma saan nüüd aru, et sul on kogu aeg õigus olnud. Ma tõesti vajan abi. Anna andeks, et ma ei ole päris mina ise olnud. Anna andeks, et ma sind tol õhtul lõin. Ma ei ole mitte kunagi tahtnud sulle haiget teha."

„Isa, mul on nii hea meel seda kuulda."

Pisarad põskedel voolamas, kummardusin, et isa ettevaatlikult kallistada. Mitte miski ei teinud mind rõõmsamaks kui see, et mu isa saab lõpuks abi ja ta võib veel terveks saada. Ma ei suutnud ta peale pahane olla tolle õhtu pärast ega ka teiste asjade pärast, sest ma teadsin, et ta ei olnud päris tema ise.

„Anna andeks, Arya. Ma vannun, et ma ei tahtnud sulle haiget teha. Lihtsalt Ella kaotus lõi mul jalad alt ja ma ei suutnud sellega teisiti toime tulla."

„Isa, ma ei ole pahane, ausalt. Mul on hea meel, et sa sellest lõpuks aru saad. Me aitame sul terveks saada."

Isa vaatas mulle ja Enzole otsa. „Ma ei ole pahane, et te koos olete. Andke andeks. See on veidi harjumatu, aga Enzo, ma vannun, et kui sa peaksid Arya südame purustama, siis ma ei andesta seda."

Enzo naeratas. „Ma vannun, et mul ei ole plaanis talle haiget teha. Ma siiralt armastan Aryat."

Vaatasin Enzole naeratades otsa, pigistades mehe kätt ja tundsin, et nüüd võiks kõik korda saada.