Patused soovid

18

Sisenesime klubisse, kus meid juhatati koheselt lauda, mille olid hõivanud Enzo sõbrad ja ülikooli kaaslased. Tundsin end alguses pisut ebamugavalt, sest tundus, et Enzo oli ainuke, kes oli oma kaaslase kaasa võtnud.

„Saage tuttavaks. Tema on Arya. Minu elukaaslane."

Tervitasin teisi pisut kohmetult ning kui maha istusime, võtsin vastu Marcuse pakutud kokteili. Marcus sätitas end minu kõrvale istuma, jäädes mulle muiates otsa vaatama.

„Nii et mul oli õigus?"küsis noormees.

„Milles?"

„Selles, et teie kahe vahel on midagi."

„Kõik oli veel natuke... lahtine tol kinos käigu päeval,"seletasin ma, võttes lonksu oma kokteilist.

„Selge see. Kuidas kokteil maitseb?"

„Väga hästi. Nii et kõik olete Enzoga koos ülikoolis käinud?"

Mees noogutas. „Just. Kas sa oled ka ülikoolis käinud või on sul lõpetatud juba?"

„Ma tulin ülikoolist ära. Perekondlikel põhjustel,"vastasin ma, võttes uue lonksu oma kokteilist. Tundus, et ma vajasin seda kokteili väga, kui jutt sellistele teemadele kiskus.

„Arusaadav."

Marcus jättis mu hetkeks üksi, minnes omale uut jooki ostma. Mul oli hea meel, etMarcus ei küsinud rohkem mitte midagi. Tahes tahtmata mõtlesin isa peale. Ma ei teadnud, kuidas tal läheb ja see pani mind muretsema. Isa ei tahtnud mind enam näha ja küllap olid tal selleks head põhjused, kuid siiski ma ei suutnud lakata isale mõtlemast. Marcus saabus joogiga tagasi, tuues mu oma mõtetes välja. Otsisin silmadega Enzot, leides ta lõpuks baarileti ääres istumas koos teise neiuga. Tutvustus ringil oli ta oma nime maininud, kuid unustasin selle hetkega.

„Marcus, kes see naine on, kellega Enzo baarileti ääres räägib?"

Mees pööras pea baarileti poole, muiates seejärel. „Katrina. Enzo ülikooli aegne kallim."

„Oh, räägi mulle neist. Enzo pole mulle Katrinast rääkinud,"ütlesin ma, toetudes end mugavalt vastu istme seljatuge. Rüüpasin taas lonksu oma kokteilist, jäädes huvitatud ilmel Marcust kuulama.

„Katrinal ja Enzol oli päris tõsine suhe. Nad plaanisid isegi koos elama hakata ja abielluda, kuid Katrina otsustas Inglismaale kolida. Enzo ei tahtnud lahkuda."

Ma ei teadnud, kas see oli minu armukadedus, kuid minu vaatenurgast tundus, et Enzo ja Katrina vahel pildus siiani sädemeid. Enzo näol püsis pidevalt naeratus, kui ta naisega rääkis ning kui Katrina naeris, ajas too elegantselt pea kuklasse. Nende vahel ei katkenud kordagi silmside.

„Vana arm ei roosteta. Tundub, et nende vahel on siiani keemiat,"kommenteeris Marcus, mis ainult kinnitas mu teooriat.

„Sina siis arvad ka, et nad flirdivad?"küsisin ma.

„Kindlasti,"vastas Marcus, pöördudes seejärel minu poole. „Kas keegi on armukade?"

„Lõpeta ära, ma ei ole armukade,"sõnasin ma, raputades pead. Jõin ära viimase lonksu kokteilist ning palusin Marcusel uue tuua, jälgides samal ajal Katrina ja Enzo kehakeelt.

Vaatasin, kuidas Katrina naeris, kui Enzo midagi naljakat ütles ning seejärel mehe õlga silitas. Ma ei arvanud, et ma võiksin armukadedat tüüpi olla, kuid Enzo ja Katrina vahel toimunu on tõestanud vastupidist. Marcus saabus joogiga tagasi ning ma kallutasin pool klassi endale sisse, et keevat tunnet enda sees maha rahustada.

„Keegi ikkagi on armukade,"lausus Marcus, vaadates mind muiates.

„Ma ei arvanud kunagi, et ma võiksin armukade olla."

„Sellest pole midagi. Me oleme kõik ühel või teisel viisil armukadedad."

Ohkasin. „Ma ei taha olla see armukadedat tüüpi tüdruksõber."

„Tahad sa Enzole tagasi teha? Lähme tantsima?"pakkus Marcus.

„Sa mõtled seda päriselt? Mida teised arvavad?"

Marcus kehitas õlgu. „Kas me ei või niisama tantsida? Me oleme klubis, Arya, ja klubides inimesed tantsivad."

Marcus tõusis püsti,ulatades mulle käe. Jõin klaasist veel paar lonksu kokteili, võttes seejärelMarcusel käest, järgnedes talle tantsuplatsile. Kohe, kui platsile jõudsime,hakkas kõlaritest kostma aeglane ning romantiline muusika. Marcus asetas oma käed mu puusadele ning mina asetasin käed ümber mehe kaela. Mul ei olnud aimugi, miks ma Marcuse mänguga kaasa läksin. Jälgisin vaikselt Enzot, kes oli mind lõpuks märganud.

„Enzo ei näi väga rõõmus olevat, et ma sinuga romantilise muusika saatel tantsin,"kommenteerisin ma, mille peale Marcus muigas.

„Mina olen küll õnnelik, et sinugsuguse kaunitariga tantsida saan,"vastas Marcus, heites korra pilgu selja taha, Enzo poole.

„Lõpeta,"palusin ma, naeratades tahes tahtmata.

Meie tantsu katkestas Enzo, kes meie kõrval seisis ja köhatas. Tõmbusime koheselt teineteisest eemale, sest kui Enzo pilk oleks suutnud tappa, oleksime mõlemad surnult maas lamanud. See oli kõigest tants, kuid nii vihasena pole ma Enzot varem näinud. Tundus, et Marcuse plaan Enzo armukadedaks ajada, oli õnnestunud.

„Marcus, mida sa endale lubad?"

„Seda peaksin mina sinult küsima. Jätta Arya üks ja flirtida Katrinaga.."

„Me ei flirtinud. Hoia heaga Aryast eemale, kui sa ellu tahad jääda, Marcus."

Enzo haaras mul käest, vedades mind meeste vetsu, keerates ukse lukku. Mees kõndis närviliselt edasi-tagasi, püüdes end maha rahustada.

„Enzo, sa ei saa ainult mind süüdistada. Sina flirtisid Katrinaga ja ära eitagi, et sa seda ei teinud."

„Hea küll, võibolla ma läksin üle piiri, aga miks pidid sina kohe Marcusega tantsima minema?"

„Sa jätad mu terveks õhtuks üksi. Mida ma tegema oleksin pidanud?"

„Kindlasti mitte temaga romantilise laulu saatel tantsima minema!"

„Sa ajad mu hulluks, Enzo. Ma lähen tagasi teiste juurde..."

Mees aga ei lasknud mul minna, sest ta haaras mu enda embusesse ja surus oma huuled minu omadele. See ei olnud niisama suudlus, vaid karm ja ahne suudlus, kinnitades mulle, et ma kuulun ainult temale.

„Ma armastan sind, Arya. Ainult sind,"pomises Enzo suudluste vahele. Mees tõstis mu kerge liigutusega kraanikausi äärele, ajas mu jalad laiali ning libistas oma käe mu püksikutesse.

Peitsin oma pea mehe kaelaõnarusse, samal ajal kui ta oma sõrmedega osavalt tegutses. Iga killuke minust värises, tundes, kuidas nauding kogu mu kehast läbi voolas.

„Kellele sa kuulud, Arya?"küsis Enzo vaikselt, jätkades sõrmedega minu sees.

„Fuck... Sulle,"pressisin ma läbi hammaste, püüdes summutada oma ohkeid.

„Just nii, kullake. Alati nii märg minu jaoks, mis?"

Enzo jätkas sõrmedega minu sees, kuni orgasm minu üle võimust võttis. Mees surus vaba käe mu suule, kartes, et ka klubimuusika taustal võiks keegi mind kuulda. Kui suutsin taas normaalselt hingata, tõmbas Enzo oma sõrmed õrnalt minu seest välja, pesi käed puhtaks ning jäi mulle otsa vaatama.

„Me kuulume ainult teineteisele, Arya. Lähme teiste juurde tagasi?"

Noogutasin. „Mine sa ees. Ma teen ennast korda. Ma näen välja nagu..."

„Nagu sa oleksid äsja oma elu parima orgasmi saanud?"küsis Enzo muiates.

Mind ei tohiks enam Enzo nurjatu keel üllatada, kuid siiski olen üllatunud. Enzo suudles mind laubale ning jättis mu üksi, et saaksin end kohendada.