Patused soovid

15

Poeringilt koju jõudnud, seisis maja ees mulle tundmatu auto. Esialgu ei osanud ma sellest midagi arvata, ehk oli Enzo mõne sõbra külla kutsunud. Avasin vaikselt ukse, kuuldes köögist naisterahva häält.

"Mida sa selle noore tibiga teed? Mäletad, meil oli koos nii hea?"

"Annika, palun..."

Asetasin poekotid maha, liikudes vaikselt köögi poole. Ma pidin teada saama, mis kurat siin toimub.

Annika toetas end vastu köögikappi ning Enzo seisis naise ees. Naine asetas käed ümber Enzo õlgade ning ma ootasin, et mees Annika käed ära lükkab, kuid ta ei teinud seda.

"Ma tean, et sa pole minust veel üle saanud. Mina sinust ka mitte. Ma tegin elu suurima vea, kui ma sind petsin,"jutustas Annika, vaadates Enzole sügavalt silma.

"Ja miks sa mind petsid?"

Annika ohkas. "Sa olid pidevalt tööl ja ma tundsin, et ma ei saa sinult enam samasugust tähelepanu. Ma ei süüdista ainult sind, Enzo. Ära saa asjast nii aru."

"Mida ma peaksin nüüd selle teadmisega peale hakkama? Me ei ole enam koos, Annika."

"Ma tõesti kahetsen oma tegu. Kas sa ei annaks mulle veel ühte võimalust?"

Naine tõusis kikivarvule, suudeldes Enzot. Minu üllatuseks ei hakanud Enzo grammigi vastu, vaid suudles naist, asetades oma käed Annika tagumikule. Palun, Arya, sind kasutati lihtsalt ära!

"Enzo, mis siin toimub?"küsisin ma, tundes silmanurkades pisaraid tekkimas.

Mees tõmbus Annikast kohkunult eemale, justkui saades alles nüüd aru, mida ta teinud oli. Annika vaatas mulle muiates otsa, samal ajal kui Enzo vaikselt vandus.

"Arya, see pole nii nagu paistab."

"Kas sa pead mind idioodiks, Enzo? Sa suudlesid teda ja paistsid seda vägagi nautivat."

"Ma hakkan parem minema,"pomises Annika, võttis laua pealt oma käekoti ning heitis Enzo poole ühe pilgu, enne kui meid kahekesi jättis.

"Sa kasutasid mind lihtsalt ära. Ma olin sulle nagu Annika aseaine,"ütlesin ma, pisarad põskedel voolamas.

"Ei, kullake, see pole nii. Ma tahan ainult sind. Ma olin idioot, et teda vastu suudlesin,"seletas Enzo, püüdes mind endale kaissu tõmmata, kuid ma tõrjusin kõik mehe katsed. Ma ei talunud enam ühtegi tema puudutust.

Jooksin teisele korrusele külalistetuppa, kus ma koheselt oma riided kokku pakkisin. Kõik oligi liiga hea ja ilus, et tõsi olla. Enzo seises ukse taga, püüdes minuga rääkida.

"Arya, palun, räägime sellest. Ma tean, et ma olen jobu, aga ma ei taha kaotada seda ilusat, mis meil oli,"rääkis mees, ohates vaikselt. "Kas sa kuuled mind?"

"Jah, ma kuulen sind, aga ma ei kuula,"vastasin ma, kui olin asjad pakkinud ja külalistetoast väljusin. "Sul ei ole minusuguselt noorelt tibilt midagi oodata, eks ole?"

"Sa kuulasid meie vestlust pealt?"

Noogutasin. "Ma lähen tagasi koju. Unustame, et meie vahel kunagi üldse midagi oli. Ma otsin uue töö ja jätan su rahule."

Vaatasin mehele veel viimast korda otsa, pühkides põskedelt pisaraid.

"Arya, see ei pea nii lõppema. Ma tahan ainult sind, mitte kedagi teist,"ütles mees vaikselt, hääles kuulda meeleheitlikkust.

"Tead, parem lõppegu see nüüd ja praegu. Kõik oligi liiga ilus, et tõsi olla."

"Kuidas sa saad nii öelda? Kuidas sa saad nii lihtsalt meist loobuda?"

"See ei ole lihtne, Enzo,"vastasin ma, mis oli tõsi. Ma olin mehesse sügavalt armumas, kuid Enzo suudles Annikat ja ma ei suutnud talle seda andestada. Üks osapool minust oli Enzos nii pettunud ja ei suutnud taluda enam tema lähedust, aga teine osapool armastas teda ikka veel. 

Kordagi tagasi vaatamata, jätsin Enzo üksi esikusse seisma ning tormasin majast välja.

Teel kodu poole istusin natuke aega pargis, et maha rahuneda ja asjade üle järele mõelda. Ma ei tahtnud isa ette ilmuda, kui ma olin endast välja, sest ta esitaks küsimusi. Ma teadsin, et küsimusi esitaks isa nii või naa, kuid siis esitaks ta neid ehk vähem.

Ma ei ole mitte kunagi olnud nii segaduses kui tol momendil.