Patused soovid

6

Võtsin ahjust äsja valminud õhtusöögi, milleks oli lasanje, kui kuulsin äkitselt õues vaidlust. Asetasin kuuma plaadi kuumaalusele, sulgesin ahju ja tormasin õue, nähes Enzot, kes oli töölt saabunud ja oma isa, kes kätega närviliselt vehkis.

"Anna mu tütar tagasi!"karjus isa, raputades Enzot õlgadest.

"Arthur, sa lõid oma tütart. See oleks kuritegu, kui ma laseksin tal tagasi koju minna, kus on perevägivald."

"Kes kurat sa enda arvates oled?"

"Ma olen sinu parim sõber, kes üritab sulle mõistust koju tagasi tuua!"

Ma ei saanud niisama ukse peal seista ja vaidlust pealt vaadata, ilma, et ma ei sekkuks. Tormasin meeste poole, püüdes isa Enzost eemale tõmmata. 

"Isa, mis sul arus on?"küsisin ma.

"Oh, vaata, kes välja ilmus!"hüüatas isa.

Ohkasin. "Isa, palun, mine koju."

"Ma ei lahku siit ilma sinuta. Sa ei tohi oma isa üksi jätta,"protesteeris isa, vaadates meile mõlemale kordamööda otsa. 

"Arthur, kuidas sa aru ei saa, et Aryal ei ole sinuga koos turvaline? Me teame, et sul on peale Ella surma väga raske, aga sa ei saa niimoodi alla anda. Alkohol ei ole lahendus."

Kohe, kui Enzo oli maininud Ellat, lahvatas isa silmis vihane leek.

"Mida kuradit tead sina minu leinast? Ma nõuan, et mu tütar tuleks koju!"

Isa tõukas Enzot uuesti, seekord tugevamini. Enzo kukkus asfaltteele, kuid tõusis kohe püsti. Isa oli minust kaks korda tugevam ja ma teadsin, et ma ei saa temast jagu, aga püüdsin siiski sekkuda. Enzo aga minul sekkuda ei lubanud: mees tõmbas mu enda selja taha, kaitstes mind oma kehaga.

Tundsin kurgus pitsitust, mis andis märku mu lähenevatest pisaratest. Ma ei olnud end mitte kunagi nii lootusetuna tundnud, kui praegusel momendil. Kirusin saatuslikku ööd, mis kogu meie elu pea peale keeras. 

"Arthur, ma viin su koju. Räägime rahulikult,"pakkus Enzo, vaadates isale tõsiselt otsa.

Isa teadis, et täna ta oma tahtmist ei saa, seega oli ta Enzo ettepanekuga nõus. Kui isa oli autosse istunud, pöördus mees minu poole.

"Enzo, sinu rääkimisest ei tule midagi välja,"ütlesin ma ohates.

"Ma vähemalt püüan. Sina mine tuppa ja ära muretse, eks?"

Noogutasin. "Hea küll, mul sai just õhtusöök valmis. Ma kutsun Nora sööma."

"Just, minge sööge  ja ma olen varsti tagasi."

Enzo pigistas mu kätt, justkui kinnitades, et kõik võiks veel korda saada. Ma ei uskunud enam juba ammu, et meie elu võiks tagasi rööbastele saada, kuid Enzo teadis, kuidas mind lohutada.

Välisuksele toetudes vaatasin, kuidas Enzo koos isaga minema sõitis ja läksin seejärel tuppa, kutsudes Nora õhtust sööma. 

***

Võpatasin, kuuldes, kuidas Enzo vaikselt ust sulges. Peale õhtusööki mängisime Noraga, seejärel palusin tüdrukul voodisse minna ning jäin ise elutuppa Enzo saabumist ootama. Meest aga ei tulnud ning küllap olin ühel hetkel magama jäänud.

"Miks sa diivanil magad, Arya?"küsis Enzo, istudes mu kõrvale.

"Ma jäin sind ootama. Kuidas sul läks?"

Enzo raputas pead. "Mitte kuidagi. Ma ei tea, mis teda raputama peaks, et ta mõistus tagasi koju tuleks." 

"Võibolla ma peaksin tõesti isa juurde tagasi minema. Ma põhjustan sulle nii palju peavalu."

"Arya, see ei tule kõne allagi! Arthur lõi sind ja see ei pruugi jääda viimaseks korraks. Ma ei taha, et sa enda elu ohtu sead, said aru?"

Noogutasin, mille peale Enzo tõmbas mu enda embusesse. Sulgesin silmad, lastes fantaasial voolata ja kujutasin ette, et kõik on tegelikult korras.