Patused soovid

4

Kardinate vahelt paistev hommikune päikesevalgus paitas mu põski, äratades mind juba varakult. Üllataval kombel olin maganud unenägudeta. Ema ei olnudki mind oma unenägudes külastanud nagu tal tavaliselt kombeks on. Mõnikord ema lihtsalt rääkis minuga, üritades mind lohutada ja korrutas, et kõik saab korda. Teinekord aga istusin emaga koos autos, vihma sajab meeletult ja enne kui auto teise autoga kokku põrkab, ärkan ma alati üles, voodi täis higistatud. Täna oli esimene öö, kus ma magasin rahulikult, ilma, et minevik mind kinni oleks püüdnud. 

Võtsin voodi kõrvalt puhta rätiku, mille Enzo oli mulle eile toonud ja suundusin vannituppa, mis asus Nora toa kõrval. Pooleldi unesegasena unustasin koputamise aga sootuks ja sattusin peale Enzole, kes kraanikausi kohal habet ajas, rätik ümber piha põimitud.

"Issand, anna andeks, ma oleksin pidanud koputama,"vabandasin ma, tundes piinlikust.

"Ei, see on minu süü, ma unustasin ukse lukku panna. Ma olen siin kohe lõpetanud ja sa võid pesema minna."

Tõmbasin vannitoa ukse kinni, noomides ennast, kui hooletu ma võisin mõnikord olla. Enzo tuli vannitoast välja, kuivatades rätikuga juukseid. Mu pilku köitis tema suurepäraselt treenitud keha ja esimest korda vaatasin Enzot kui meest, kes oli kena ja hooliv. Naine, kes kunagi Enzo omaks saab, on meeletult õnnelik. Arya, pagan küll, sa ei saa oma isa parimast sõbrast nii mõelda!

"Vabandust, et ma ennist ei koputanud."

Enzo muigas. "Sellest pole midagi. Sina käi pesemas ja mina teen hommikusöögi."

"Mina peaksin hommikusöögi tegema. See on majapidajannana minu ülesanne,"vaidlesin ma vastu. 

"Kas sa arvad, et ma ei oska süüa teha?"küsis mees, toetudes vannitoa uksepiidale.

"Mitte seda, aga seda peaksin tegema mina. Juba sellepärast, kuidas sa minu eest oled hoolitsenud. See oleks minu poolt nagu väike vastuteene."

Enzo raputas pead. "Ei tule kõne allagi. Sina mine rahulikult pesema ja mina teen süüa."

"Hea küll, kui sa nii arvad,"ütlesin ma ohates. Talle oli võimatu vastu vaielda.

Duši alla astudes lasin külmal veel endale näkku voolata, püüdes unustada eilset ööd. Mu isa ei olnud mind varem purjus olles löönud, ta oli lihtsalt tige terve maailma peale ja leinas ema. Eile oli esimene kord, kus ma omaenda isa ees pidin hirmu tunda. Mu silme eest käis läbi hetk, kui isa käsi saatusliku hoobi virutas.

Libistasin end vastu seina maha, lastes duši veel ja pisaratel üheks saada. Ma ei tea, kui kaua ma seal niimoodi istusin, kuid Enzo koputus tõi mu reaalsusesse tagasi.

"Arya, kas kõik on korras?"

"Jah, kõik on hästi. Ma... mul läheb natuke aega."

"Hea küll, ma ootan sind köögis."

Kuulasin Enzo sammude kaugenevat kaja ning keerasin vee kinni. Kuivatasin end, panin eilsed riided selga ja läksin kööki, kus mind ootas Enzo kõrval ka veel Nora. Minu üllatuseks tormas tüdruk laua tagant püsti, kallistades mind kõvasti. Kummardusin, et teda vastu kallistada, hingates sisse tüdruku lavendli lõhnalist parfüümi. Nora kallistus mõjus rahustavalt ja koduselt.

"Ma tegin putru ja taldrikul ootavad ahjusoojad võileivad. Kas sa soovid kohvi?"

"Kohvi võtaks küll."

Istusin Nora kõrvale, mille üle paistis tüdrukul hea meel olevat. Enzo ulatas mulle kohvi ja kausi pudruga ning pani ahjusoojad võileivad lauale. Tänasin meest.

"Nora, sina oled juba söönud. Mine palun oma tuppa."

Nora tänas Enzot söögi eest ja lipsas oma tuppa. Mul ei olnud isu, kuid sundisin end siiski sööma.

"Arya, ma arvan, et sa ei tohiks niipea koju tagasi minna,"alustas Enzo murelikult, rüübates oma tassist kohvi.

"Ma ei saa oma isa üksi jätta."

"Ma tean,"ohkas Enzo. "See oleks kuritegu, kui ma laseksin sul koju tagasi minna. Arya, sina jääd siia."

"Enzo..."

Mees raputas kindlameelselt pead. "Sul ei ole mõtet minuga vaielda. Ma käin ise su isa vaatamas. Kas see sobiks sulle?"

Ma ei vastanud Enzole tükk aega midagi. Ma ei tahtnud Enzole rohkem tüli tekitada, kui ma juba tekitanud olin, kuid mees oli kangekaelne. Teadsin, et eitava vastusega ta ei lepi. Andsin alla, nõustudes Enzo pakkumisega. Mina jään siia, kui tema käib ise mu isa vaatamas.

"Mul on hea meel, et sa nõustusid. Sul on siin turvaline."

"Enzo, sa teed minu jaoks nii palju. Sa pakkusid mulle tööd, nüüd pakud, et ma jääksin sinu juurde paariks päevaks."

"Ma näen, kui raske sul on üksi selle kõigega hakkama saada. Minu isa oli ka alkohoolik. Ma tean, mida sa läbi elad."

"Sinu isa oli ka alkohoolik?"küsisin ma üllatunult.

Enzo noogutas. "Kahjuks küll. Ma hoian alkoholist võimalikult kaugele, sest ma ei taha muutuda samasuguseks nagu oli mu isa. Minu tütar ei pea kunagi oma isa ees hirmu tundma."

"Mul on kahju, Enzo."

Enzo naeratas mulle suunurgast, jäädes pärast meie vestlust väga vaikseks. Mõlemad söögiga lõpetanud, läks Enzo Noraga hüvasti jätma. Tüdruk jäi veel haiguse tõttu koolist koju. Toetasin end uksepiidale, jäädes vaatama, kuidas mees esiku peegli ees lipsu sättis.

"Mida sa õhtusöögiks soovid?"küsisin ma.

"Tee ükskõik, mida soovid. Ärge mind ootama jääge, ma tulen täna hilja."

Enzo oleks tahtnud justkui veel midagi öelda või teha, kuid ta võttis lihtsalt oma koti ja läks majast välja, jättes minu veel esikusse seisma.