6.Peatükk

910 89 2
                                    

"Ta pingutab ilmselgelt üle. " kehitasin ma õlgu.

"See teema tundub talle raske. " ütles Esme ja vahtis Mathiast kes ilmselgelt kahetses oma tegu, ka mina arvasin, et ta tegi seda vaid selle pärast, et Esme ees enda häid külgi esile tõsta.

"Ma lubasin ta emale,et ma olen talle abiks, mitte ei tee ta marki täis, Türa! " kargas Mathias trepilt püsti. "Ma lähen. " ütles ta ja kadus ühikasse.

"Me peaks midagi tegema, kas sa ei arva?" küsis Esme.

"Mida me teha saame, see on nende vaheline asi. " ütlesin pead raputades.
"Mathias tundus endast väljas. " ütles Esmeralda muretsevalt.

"Mis ajast ta sulle huvi pakub? " naersin.

"Lõpeta, asi on tõsine ju." lõi tüdruk mind vastu õlga.

"Sa lihtsalt üritad Mathiase ees plusspunkte teenida. "

"Okei, selles on omakasu mängus."
Kortsutas ta kulmu.

"Ja mida mina sinu arvates peaks tegema? "

"Äkki sa räägiks selle teise poisiga? "

"Dawsoniga,kas sa teed nalja või, temaga on võimatu rääkida, mitte mingil juhul, ei!" vingusin.

"Tee seda minu heaks, ma luban, et sel juhul tulen ma sulle asepresidendiks. "

"See on väljapressimine! " ütlesin veel rohkem vinguvamalt.

Esme ristitas käed oma rinnal ja vaatas mind altkulmu.

"Olgu ma teen seda."

Esme vangutas võidukalt pead.

Mina aga suundusin sinna, kuhu Dawson enne suundunud oli.
Ma oleks tahtnud Esmele tugeva lataka vastu pead virutada, ma poleks ise never ever läinud temaga rääkima. Ma ei armasta oma nina teiste probleemidesse toppida.
Ma vandusin endamisi ja sammusin edasi üritades teda leida. Mida ma üldse rääkima peaks, mingit psühholoogi mängima, see pole päris minu teema.

Nii oma mõtetes olles jõudsin juba ühikate taha metsatuka juurde.
Märkasin seal sillal üht inimest, see oligi Dawson, tahtsin sellest asjast kiiresti lahti saada seega seisin ta kõrvale ja võtsin kahtlevalt silla äärest, kuhu ta toetas kinni.

"Seda, et ma ei tulnud sulle mingit moraali lugema ega midagi sellist. "
Ta ei vastanud vaid viskas hõõguva koni vette ja jäi kaugusesse vaatama.

"Lihtsalt ütlesin. " täiendasin oma eelnevat lauset.

"Mathias on vahel mulle vastik. " alustas ta.

"Olen seda omal nahalgi kogenud. " ütlesin muiates, seda tegi ka Dawson.

"Ja see minu teema, ta arvab, et ta teab sellest kõike ja et ma olen lihtsalt selle nime rikkuja."

"Seda ta arvab." noogutasin.

"Kaua te muidu tunnete, sina ja Mathias? "

"Pea kolm aastat. " vastasin napisõnaliselt.

Ta noogutas.

"Miks sa siia tulid? " küsis ta peagi.

"Ma mõtlesin, et vaatan kas kõik kombes. "

"Esimene inimene, kes mind kasvatama ei tule. "

"Kui nüüd aus olla, siis selleni üritasin ma jõuda. "

"Kui sa seda teemat mainid siis ma lahkun kohe. "

"Rahune maha, ma ei tee seda. "
Peatasin ta." Lihtsalt ära pea Mathiase peale viha, ta ei ole ju tegelikult halb poiss, ta on tegelikult tore, nagu sinagi, selle tugeva kesta all." naersin.

"Ma ei pea pikka viha, lihtsalt see teema ajab mu pea sassi. "

"Ma saan aru. "

"Ei, sa ei saa." raputas ta pead.

"Miks sa kellegile ära ei räägi mis sinuga toimub, saad südamelt ära. "

"Sinust seda inimest ei saa." ütles ta külmalt ja hakkas ühikate poole kõndima.

"Ma ei mõelnudki ennast, ma vihkan teiste probleemidesse sekkumist ja nende lahendamist, ma pole psühholoog."

"Nüüd üritad mind hulluks ka tembeldada ja psühholoogi juurde saata. " naeris ta.

"Ei, sa said aru küll. " ütlesin ja astusin oma ühikasse.

"Oota. " kuulsin teda ütlemas hea astusin tagasi välja.

"Ma tean, et ma olen sitapea ja sa oled viimane inimene, kellele ma seda ütleks, aga aitäh. " Tal oli piinlik.

"Ära põe. " ütlesin, mind tegelikult üldse tema tegemised ei huvitanud aga ma pidin Esme enda asepresidendiks saama, läksin seejärel oma tuppa, Esme oli juba seal ja lebas voodis.

Ta nägu oli naerul ja ta vaatas lage ning ümises mingit laulu.

"Vau, mis sinuga juhtunud on?" küsisin naeratades.

"Me suudlesime. " naeratas ta ja kargas püsti.

"Ma ei teagi, kas ma peaksin naerma või nutma. " kehitasin suht ükskõikselt õlgu.

"Ei, ta ei meeldi mulle, lihtsalt see oli mu esimene tõeline suudlus." ütles ta ja puudutas oma huuli.

"Tõsiselt? Sa oled 17."

"Jah. "

"Õnn kaasa, Mathias ei jäta sind enam rahule. " patsutasin talle õlale.

IgavestiWhere stories live. Discover now